29. märtsi Londoni-Tallinna lend pidi olema lennugraafikus viimane. Loodetavasti mitte kõigi aegade viimane, aga sümboolselt ikkagi, kirjutab Erkki Sivonen.
LUKUS LONDON: Tühi ja seisev London Eye vaateratas 29. märtsil.
Foto: Alberto Pezzali/AP/Scanpix
Kui oleksin osanud lennupileti otsimist alustada Air Balticu kodulehelt, siis oleks kõik olnud hoopis lihtsam. Air Baltic korraldas märtsi lõpus mitu erireisi Londonist Baltimaade inimeste äratoomiseks. Aga no kes see oskab? Krister Kivi võib-olla oskaks, aga mina mitte. Või kui Air Baltic oleks oma kliendiprogrammiga liitunutele ise seda võimalust pakkunud. Aga kui tavaotsingut kasutada, oli 29. märtsi reis see kõige-kõige viimane; ainus järelejäänud šanss Londonist Eestisse pääseda.
Ma ei taha elada kaks või teab mitu järgmist kuud väikeses Highbury korteris täiesti üksi ja tellida toitu kotiga ukse taha. Olen niigi juba kaks ja pool nädalat kodust töötanud, mingeid haigustunnuseid pole. Eestis on teisiti, seal on aed ja kamin ja karantiinis veel keegi, kellega koos raamatuid lugeda. Ehkki vist lund sajab. Aeg on minna.