Kord Kuul, kord Marsil

Atacama kõrbe ilu võtab hingetuks, kirjutab Lauri Räpp.

Unerammestuses ­ringutav kõrbelinnake Calama on üks maailma kuivemaid inim­asulaid. Sademeid tuleb siin aasta kohta kõigest 5 millimeetrit. Ka on Calama üks kõige veidramaid: siin on vaid kaevurid, koerad ja prostituudid, ütlevad tšiilikad.

Ja lisaks ka üks haskisilmne eestlane. Tundsin end kui sinisilmne Atari Kobayashi Wes Andersoni Koerte saarel.

Koeri oli Calamas tõesti arvukalt. Ent haugatusi nappis. Vaid mõne üksiku peni klähvatus saatis kastiautorattaid, mis väikseid liivatornaadosid üles keerutades kuskilt kuhugile veeresid. Ühe mahajäetud ilmega maja ees köitis mu pilku kummaline vaatepilt: liivakarva krants seisatas trellitatud aknaava all. Teda saatnud krants vaatas vasakule, siis paremale, ronis seejärel penile selga ja sealt esikäppadega aknalauale. Hetk hiljem neelas mustav klaasita ava koera viimse sabajupini.