Pandeemia paradiisis: kuidas koroonahirmus India minu silme ees lukku pandi

Kristjan-Jaak Tammsaar kirjeldab, kuidas sõbralik India viiruse saabudes üleöö märksa düstoopilisemaks muutus.

On 31. märtsi õhtu. Maskistatud mehed tõmbavad paberregistrist mu nime maha ning ma astun nende vahelt bussile. Olen sunnitud viimase kohalejõudjana võtma istet tagumisel viiesel real, kiilutuna kahe keskeas briti mehe vahele. Paigaldan kiirelt näole oma N-95 respiraatori, mida ma täpselt selliseks vältimatuks olukorraks juba nädalaid olen hoidnud. Hilisest õhtutunnist hoolimata on mu särk higist kehale kleepunud ja otsaesine läigib. Klõpsan kiirelt telefoniga selfi, et sellega oma pika teekonna algust tähistada. Seljatagune ebamäärane foon tumedate bussikardinatega ning mu kõrvale surutud meesterahva samuti maskistatud nägu loovad düstoopilise pildi karantiinirivistusest kuskil kinnipidamisasutuses.

Olen kergelt paranoiline, sest kuigi Palolemi rannast otse Goa lennujaamast startiva Finnairi erilennuni viiva bussisõidu kujul on tegu esimese sammuga teekonnal „vabaduse ja turvalisuse“ poole, on just see iroonilisel moel peaaegu pooleteise kuu järel esimene kord, kui olen vältimatult sunnitud niivõrd lähedasse füüsilisse kontakti hulga võhivõõrastega. Ma ei suuda end vabastada kujutluspildist, kui väga mind ümbritsev meenutab massistseeni mingisugusest 90ndate märulifilmist, kus külm sõda eskaleerub massihävitusrelvade kasutuselevõtuga ja vaid napisõnalise, ent sisimas heasüdamliku kantpea sekkumine päästab kogu maailma viimasel hetkel kindlast hukust.