Peagi jõudsidki luud Tartusse, muinsuskaitseameti arheoloogi Anu Lillaki lauale. Põgusal vaatlusel ilmnes, et luud pärinesid kolmelt inimeselt: kahelt lapselt ja ühelt täiskasvanult.

Ühe paremini säilinud hamba saatis Lillak süsinikdateerimiseks Iirimaale Belfasti. Äsja saabunud analüüsitulemustest selgub, et hamba omanik võis surra 18. sajandil või 19. sajandi alguses, kuid välistada ei saa ka 20. sajandi algust. Hamba omaniku vanus oli surma hetkel vahemikus 9,5–14,5 aastat.

Esimene uuringutulemus välistab seega teooria, et surnukehad sokutati kuritöö varjamiseks sadamasse nõukogudeaegsete ehitustööde ajal. Samuti langeb ära oletus, et tegu on teise maailmasõja ajal merel surma saanud paadipõgenikega. Vanus ei klapi, leiukoht jääb veest liiga kaugele ning luud olid võrdlemisi sügaval pinnases.
PINNAS: Sellisest pinnasest leiti mullu kevadel Varese sadama süvendustööde käigus inimluid.

Kuidas siis skeletid sellisesse kohta võisid jõuda? Võimalik, et surnud ei olnud algul maetud sadama alale, vaid pinnasega mujalt toodud. Lillaku sõnul pole harvad juhud, kui kogemata kaevandatakse liiva vanadest kalmistukohtadest. Keskajal olid surnuaiad palju suuremad kui vaid taraga ümbritsetud kirikaiad. Kuid Varese sadama lähedal pole kalmistut, mis selles vanuses leidudega klapiks. Jääb võimalus, et nõukogude ajal kuhjati sadama ehituseks pinnast kuskilt mujalt, kus ikkagi kunagi kalmistu oli.

Lillak lisab: „Ei saa ka välistada, et tegu on sajandi või kahe taguse kuriteo ohvriks sattunud inimeste matmispaigaga.“ Võib-olla rikuti hauarahu alles mullustel ehitustöödel ja skeletid on sadama alal olnud juba pikka aega.

Esialgse vaatluse põhjal ei paistnud skelettidelt surma põhjust. Kaevetööde käigus on luud ka palju purunenud. Uuringuga võidakse lõpule jõuda sügiseks.