Kas meid hakatakse nüüd Aasias vihkama?
Mäletan mõnevõrra ähmaselt, kuid siiski mäletan, kuidas lapsena nõukogude ajal mõtisklesin tihtipeale selle üle, kas suureks saades välisreisile saan. Hing ihkas Ameerikamaale või kas või Soome – ükskõik kuhu, ükskõik mis tingimustel, peaasi, et ainult lubataks minna. Samas oli ka hirm: kui äkki juhtub, et saangi reisile – mis mind seal siis ees ootab?! Hakkan tänasel päeval – nina vastu aknaklaasi – tolleaegsete kakspidiste tunnetega samastuma.
Isegi tarkadel inimestel on praeguses olukorras keeruline: peab käsi laiutades tunnistama, et keegi ei tea päris täpselt, millal jälle maailma korralikult käima saame. Kas siis, kui anname välja päästva vaktsiini? Sellest üksi on vähe.
Millal jälle saab oma silmaga näha, kuidas koaala naljakalt aevastab või ükskõikne elevant tee kõrval pissib? Millal, kurat, piirid lahti tehakse – millal see õudus lõpeb? Karantiinis tunduvad päevad kuudena, nädalad aastatena.
Usinalt vorbitakse prognoose. Pessimistlike ennustuste tõttu teed hirmu pärast püksid täis, teisalt paitatakse sind modelleeringu abil: kõik saab lõpuks vist võib-olla enam-vähem korda!
