REMSU RÄNNUJUTUD | Prügikastikarud

Kamtšatka Geisrite oruga oli nõnda. Alustasime Petropavlovskist, esmalt tiirutasime helikopteriga poolteist tundi vulkaanide vahel. Neid oli teel täpselt 28. Mõnest lendasime ka otse üle. Nägime sügavaid, püstloodis seintega ümmargusi kraatriauke, üks neist suitses. Aga mitte põhjast. Hoopis külje pealt, seinast. Altpoolt vaataja seda muidugi ei näinud. Jõudsime kohale.

Toimus pooleteisetunnine jalgsiekskursioon kitsal teerajal ürglooduse sees. Tavalised takjad kasvasid üle pea, nende lehed olid ajalehest Pravda suuremad. Geisrite ümber oli maa paljas, mõnes paigas mulksus ja piuksus. Geisrid purskasid keeva vett kindla rütmiga iga teatud arvu minutite takka. Neist suurim, Velikan viskas oma vee 40 meetri kõrgusele iga paari tunni järel. Meie ekskursiooni ajal Velikan kahjuks tõmbas hinge, kogus jõudu. Jõudsime tagasi, istusime uuesti kopterisse. Tiivik lõi pöörlema ja siis jäi seisma. Lennukeeld, teatasid piloodid. Maailmas möllas metsik orkaan, Geisrite org asub kolme kõrge vulkaani vahel, meil ei puhunud tuulepoegagi. Jäime ööbima. Vaat see oli keiserlik juhus!

Kohal oli ka vulkanoloogide uurimisrühm, peamiselt geograafia- ja geoloogiatudengid Moskvast ja Leningradist, vennastusime nendega. Nad andsid meile süüa. Keetsime geisrites mune ja purgisuppi, siis viisid nad meid kümblema soojaveekose alla. Turjamassaaž missugune. Eedenipõli kestis ka järgmise päeva ja järgmise öö. Nägime Velikani purskamas õige mitu korda. Alles kolmandal päeval anti helikopterile lennuluba. Tõusime lendu. Aga mitte kauaks. Uus tormikeeld. Maandusime Županovos, Vaikse ookeani kaldal. See oli laudadest lobudikega laagripaik, midagi kämpingutaolist. Jäime ka sinna ööseks. Sealsed turistid rääkisid, et igal ööl tuleb karu. Karusid on Kamtšatkal nagu kirjuid koeri, nad püüavad Avatša jõe kärestikel ja jugadel lõhesid. Aga see karu oli eriline. Kõigepealt tuli ta üksinda, nuusutas prügikasti. Laskis end taskulambiga valgustada, ei teinud sellest väljagi. Piilusime teda majanurga tagant. Ju jäi ta uuringuga rahule, nüüd tõi padrikust välja oma kaks poega. Aitas neil inimesele rinnakõrguse prügikasti otsa ronida, jälgis, kuidas pojad söövad. Krõmpsutasid vägevalt. Pojad said kõhu täis, nüüd viis ema nad tagasi kuusetihnikusse. Ja seejärel tuli ise. Tema tundus olevat huntnäljane, vitsutas pikalt-põhjalikult. Viimaks tatsas temagi metsa.

Hea tunne oli niisugusest tublist emast. Olgugi et ta kohastumus oli veidi veider. Ja ta õpetas selle kombe selgeks poegadele.

Jätkugu prügi!