REMSU RÄNNUJUTUD | Võti poole hinnaga
Viimane on tunnistatud esteetide poolt kõige ilusamaks. Ka mina olen sellega nõus. Ausõna, otse imepärane ja sugugi mitte ülekuhjatud detailide poolest ning hoopiski mitte propagandistlik nagu Valgevene ja paljud teised. Askeetlik, seninägematu ja kuidagi sõnulkirjeldamatu. Maailma arhitektuuriatlastes on alati selle pilt. Kõik kaunis on võluv, eks ole?
Seninägematu mees oli ka Tišinski turul. Tal oli seal oma putka, ta oli võtmemeister. Meie elasime ühiselamus, meie kool asus turu külje all. Ja meil oli alatasa võtmetega jama. Ikka oli vaja uusi. Ja me lasime neid teha tollel meistril. Panime võtme, mille duublit vajasime, läbi luugi meistri ette lauale, kuulsime tähtaega – poole, kahe tunni pärast, õhtul; harvemal juhul ka, et homme hommikul. Ja kõik. Ei mingit paberit, ei mingit ülesmärkimist, isegi mitte lipikut nimega võtme küljes. Kui tagasi tulime, ütles meister meile hinna (harilikult üks rubla) ja ulatas läbi luugi eksimatult õige võtmepaari, ühe vana ja teise uue. Vahel ka kolm, ühe vana ja kaks uut.
Absoluutne mälu, totaalselt absoluutne mälu, tõdesime. Ja huvitav, kas ta ise teab, et siin oleks psühholoogidel, mida uurida. Ja kas psühholoogid on üles leidnud sellise väärt uurimisobjekti?
Meie aga otsustasime meistri mälu proovile panna. Meie liidriks oli tadžikk Muzafar, hirmus pullivend. Läksime koos tellitud töö järele.
„Ei ole need minu omad, mul oli teistsugune,“ ütles Muzafar, kui oli võtmed saanud.
Meister võttis nüüd võtmepaari uuesti enda kätte, uuris sakke ja Muzafari nägu ning ütles rahulikult ja raudkindlalt:
„Need on teie võtmed, ise ka ei tunne enda omasid ära.“
Muzafar oli löödud, mina samuti.
Viivu pärast aga meister lisas otsekui lohutuseks:
„Tegite nalja, jah? Või olete psühholoog? Üks psühholoog püüdis mind vahele võtta. Asjatu. Pärast kutsus mind Moskva ülikooli laboratooriumisse, mulle maksti uurimise eest rahagi.“
Tänasime ja lahkusime. Selgus, et mehel oli oma ülivõimetest täielik teadmine, teaduski oli ta avastanud, ainult seda ei saanud me teada, kas ta on püüdnud oma absoluutse mäluga teha ka mingit muud karjääri. Mis oleks prestiižikam ning mille eest ehk makstaksegi rohkem. Jäi mulje, et mees oli oma eluga igati rahul, ja milleks trügida mujale, kui oled ühes kohas kodunenud.
Kui ma ehk poole aasta pärast uuesti tema tööd vajasin, tundis ta mu ära, teretas sõbralikult ning tegi mulle võtme poole hinnaga. Tutvuse poolest.
