Nepaali budismimaana ette kujutavad rändurid peavad pettumuse vältimiseks seetõttu kohe suunduma riigi põhjaaladele, kuigi Buda sünnikoht – praegune tähtis palverännupaik Lumbini – asub hoopis riigi lõunapiiril vastu Indiat. Koht on siiski ümber piiratud hindukultuuri inimestest, ning läheb budistlikuna arvesse vaid turismi kontekstis. Hinduism ja hindud ongi tänase Nepaali tooniandev usund ja seltskond, kes ainuüksi Kathmandu orus tunnistab kümmet miljonit jumalat, kuigi Nepaalis on religioonidevahelised üleminekujooned kaunilt rahumeelsed ja üksteisele kättandvad. Hinduusundite ja budismi kui ühe ajaloolise Indiapäritoluga religiooni läbipõimumise tippnäide on Kathmandus resideeruv Elav Jumalanna (neid on riigis teisigi), jumalanna Kali kehastus murdeeaeelse tütarlapse näol, kes valitakse Newari budistide kogukonnast, kes on omaks võtnud hindu kastisüsteemi.

Nepaal on üks nendest maadest, kus vallandub inimese helgem pale – tema jumalik aspekt – kergendusohkega taandub tahaplaanile meie loomalik pool, ning esile hakkab pääsema pikalt varjul olnud mitteduaalse valdkonna aimatav õnniskuma. Tavaliselt Tiibetiga seostuvale šambalalikule mõjuväljale päris külje alla pugenud inimene hakkab alateadlikult lahti ültema mateerialpõhineva kooliõpetuse kinnisideedest, ning avab oma tolmutallatud hinge ja meeled, et sirutada laiali pikalt kinnihoitud alateadvusesaladuste vabanemist nõudvad tiivad. Et sisemine trasformeerumine hakkab peegelduma ka rajalesaanud inimese välimuses, siis võib asi esialgu koomiline välja paista. Aga seegi on oma vabastavas hoolimatuses pikemas perspektiivis ainult hea.

Küllap nepaallased aimavad, et külalised pole koju naastes enam wannabelikud hipid, vaid kehastuvad ümber riigiametnikeks ja headeks poegadeks, kelle tavarolli saab Nepaalis vahelduseks inkognito põlata.

Juba mõni aastakümme (varem oli Nepaal peaaegu niisama suletud maa nagu Himaalaja samadhi koobas) koomilisi valgeid rändureid näinud nepaallased muidugi ei arva, et läänlased on klounilaadsed mutandid, kes kannavadki tavaliselt haaremipükse, pikki (rasta)juukseid, riputavad endile kaela kõiksugu kulinaid ja namasteetavad pühalikult. Õigupoolest on nepaallastel ükskõik, sest igatsorti muidu täiesti mittetarvilikke tooteid müüvad nad rõõmuga üha saabuvatele Himaalaja lähimõjule lootvatele virgumisest unistajatele. Kathmandu päkkeripiirkonnas Thamelis leiduvad Buda money change, Nirvana Cafe, Sansara spa, Rama’s kitchen või Milarepa Cafe drinks on vaid mõned näited osavast, aga targast lähenemisest veidi „hullude“ välismaalastestega äriajamisse. Riigis, kus rahvapension on vaid viis dollarit, tuleb elanike leidurimeelt vaid tervitada.

Küllap nepaallased aimavad, et külalised pole koju naastes enam wannabelikud hipid, vaid kehastuvad ümber riigiametnikeks ja headeks poegadeks, kelle tavarolli saab Nepaalis vahelduseks inkognito põlata. Kuni on võimalik ise vaikselt naeru pidades pühadusejanuste võõramaalaste käest kümnekordset taksohinda küsida või võltssadu teeseldes suitsu pommida, seda lihtsalt tehakse. Ometi ei saa tegelikult dharmateel liikuv sadu käituda nagu rahanäljas taksojuht, kellele tema tembud andeks antakse. Pikk habe ja näärivanalik rüü ei tee apriori veel kedagi pühameheks, kuigi pruun silm ja tõmmu nahk koos sassis habemega garanteerivad paljude silmis vajaliku usutavuse hetkega.

Nepaalis tuleb rahumeelse vaatleja ja huumorisõbrana meeles pidada, et ka munk on inimene ja nunngi pole rauast – nemadki on inimkehas läbi tegemas omi katsumusi maises provokatsioonide ahelas, kus inimlik maailmameel võib alla vanduda ahvatlustele, mida nad ametlikult ilmikute puhul põlgavad. Jämeda kuldketiga ja kõhuka isanda mungarüü mõjub pelga pettevarjuna iskliku religioosse egotripi õigustamiseks tähendust ja raamekaotavas pöörases maailmas. Kehakeelest ja näoilmetest kumada võiv arvamus, et munklus või nunlus on tegevusväljal iseeneslikult midagi ülemuslikku, on vaimse eneseimetluse hukatuslik uhkus, ning kiirtee tagasi seadmuseõpingute eelkooli.

Nepaalis saab harjutada tõelises Tiibeti budismi vaimus, kuidas viibida sisemises rahus isegi suuremate pühakodade turistihulluses, millele lisandub lakkamatu äriline vintsutamine. Lõdvestunud, aga ärkasa ja kontseptsioonivabana viibimine ei kaota aga kuidagi silme eest äärelinnade ja maanteeäärte räpahunnikuid. Kui nii vaimses kohas pole välisel olmeesteetikal suuremat tähtsust, siis kas lepitaks ka näiteks roojaga ääristatud Camino de Santiagoga, sest meie sisemine häälestatus ja häirimatus kaaluks üles välise maailma kaose? Nepaalis rännates lihtsalt ei pääse mõttest, et Lääne ökomanitsejad on oma tähelepanu keskpunktiga taas libastunud.

Kas religioon määrab maa ja tema inimeste olemuse? Jah, Nepaalis küll, sest siin me ei rända tühjal kõnnumaal isegi siis, kui oleme enda arvates inimestest eemal, ning pole mõnda aega isegi mägitemplit näinud. Bönini ulatuv Püha geograafia on osa Nepaali vaimsest maastikust, mida oskavad lugeda vähesed. Ja ikkagi on ta olemas. Sest ideaalis on välimine ja sisemine juba nüüd, selles kehastuses, kaunis harmoonias, terviku täiusetunnetust saab rikkuda vaid inimene ise. Nepaallaste materiaalse heaolu õnneks ei vaibu entusiastlike Lääne turistide vood, ning konstantselt leidub uskujaid, et palverännu- ja mägirajad on hoolimata rasketest oludest kirgastumiskogemust väärt.

Kurnatuse piiril tehtavad mägirännakud avavad tänu sissejuurdunud konteksti kaotusele uusi meeleseisundeid, kus tähelepanu koondub tähtsaimale – milleks oli see pingutus üleüldse ette võetud, miks oli ikkagi kodudiivanil tunnetatud vajadust palverännaku järele. Ja ometi - et näha lumeinimest või lendavat munka, on vaja palju enamat kui hea tahe või mõnigane vaimne ettevalmistus paari raamatu seltsis. Tähtsamad saladused on ikka veel kiivalt varjus neile, kes pole eludeläbise sadhanapingutusega seadmuseratta omaksvõtmise ja joogavõimaluste rakendamiseni jõudnud. Nii et on, mille nimel pingutada.