Umbes aastal 1980 tekkis Toivol idee, et joonistame ise suure geograafiamängu kaardid. Ja me tegime! Vorpisime neid perfokaartidest öösel ja päeval. Kuni meil tõesti olid kõik maailma riigid pakis – lipud ise vildikaga joonistatud, kümmekond fakti pealinna ja rahvaarvu kohta kõrval. Hiljem, kui kuulsin, et Toivo oli üks Skype’i põhitegijaid, siis mõtlesin, et ... nüüd need riigid kõik ongi Sinu pakis ja suhtlevad omavahel tasuta tänu Sinu loodud rakendusele. Kui olnuks antud temaga veel siinilmas kohtuda, siis ilmselt küsinuks, et ... paku, kui palju elab inimesi Palau või Ida-Timori pealinnas. Toona oli nende riikide sünnini jäänud veel mõni aastakümme.
Meist said Toivoga klassivennad Tallinna Kristiine Gümnaasiumis aastal 1977. Nõukaaja uuendusliku hariduseksperimendi raames võeti lapsi null-klassi juba kuueaastastena ja riietati nad punasesse, et suuremad koridorides neist üle ei sõidaks. Just selliste punaste juntsudena me siis trehvasime. Algas sõprus, mis kestis „meie mutuka“ (nii me teda jütsidena hüüdsime) 2. keskkooli ehk Tallinna Reaalkooli mata-füssi eriklassi minekuni. Nende aastate kõrghetked olid Toivo juures poolsalamisi peetud lõputud geomängu- ja kanasta-lahingud. Ikka Manowari ja hiljem Iron Maideni saatel, mis kärises tema isa über-popist kassetikast lakkamatu heliribana. Aga muidugi ka vutt, Rubiku kuubik, esimesed kultuslikud „Nintendo“-mängud, mis meie klassi esimesena just Toivo kaudu jõudsid.
Toivo oli soe ja tark kaaslane, juba päris algusest. Langetan pea.
IGOR BATURIN, klassivend ja sõber lapsepõlvest