Tõsisem palgaline töö algas pärast 9. klassi suvedel. Siis töötasin Põlva kaubamajas ja kohalikus toidupoes müüjana. Andsin nii suviti põhimüüjatele puhkust.

Mu ema on enamiku mu teadlikust elust olnud müüja ja tema kaudu suvised töökohad leidsingi. Tööpäev oli klassikaline: hommikul kell 9 tööle (kuna ma ei pidanud kauplust avama ega valvet maha võtma, ei pidanud varem alustama) ja lõpetasin kell 18. Nädala sees tööl, nädalavahetused vaba. See sobis mulle hästi, sest tegelesin aktiivselt orienteerumisega ja nädalavahetustel käisin võistlustel.

Kord müüdi suvel kõrvalosakonnas poolkõrgeid nahksaapaid, käisin iga päev vaatamas, kas minu paari ikka on veel. Palgapäeval ostsin saapad kohe ära.

Krooniaja saabudes olid ostjad väga hinnatundlikud: kui meie poes piim kas või ühe sendi rohkem maksis kui mujal, ostetigi mujalt.

Mäletan ühte suve, kui kõrvalosakonnas müüdi naistele poolkõrgeid nahksaapaid (hind 79 rubla) ja käisin iga päev vaatamas, ega minu paari keegi ära ei ole ostnud. Kui kassast palgapäeval raha kätte sain, siis läksin ja ostsin saapad kohe ära. Kui palju palka sain, see täpselt meeles polegi.

Keskkooli lõpetamise suve teenistuse, samuti müüjana, investeerisin oma ülikooliõpingutesse, kui läksin juurat õppima tasulisse kooli. Õppisin müüjaametist igapäevast rutiini, distsipliini, haldama keerulisi olukordi (mida poes ikka ette tuleb), suhtlema, vastutama kassas raha eest ja eelkõige seda, et tuleb olla julge.

Minu meelest peaks iga noor korra käima teenindavas sektoris tööl – see kogemus on hilisemaks tööeluks hea karastus.