Eesti on vahetanud rahanduspoliitikas Kreekaga kohad. Tõenäolised on kaks halba stsenaariumi

Ajal, mil Eesti kavandab euroala kõige vähem vastutustundlikku eelarvepoliitikat, on Kreekast saanud korrektse eelarvepoliitika musternäidis.

Euroopa Liidu reeglite kohaselt esitavad euroala riikide valitsused järgmise aasta eelarvekavade projektid Euroopa Komisjonile 15. oktoobriks. Need 19 Komisjoni kodulehel avaldatud plaani täidavad üle tuhande lehekülje ja on suunatud peamiselt majandusteadlastele ja poliitikakujundajatele. Kavades on aga sedagi, mis võiks pakkuda huvi laiemale avalikkusele – täpsemini peatükk „struktuursest puudujäägist“.

See näitaja on olnud Eesti ja Euroopa eelarvepoliitika ankruks alates 2014. aastast. Seda defineeritakse valitsemissektori kulude ja tulude vahena, millest on üritatud maha arvestada ajutisi, tsüklilisi või ühekordseid tegureid. Isiklikul tasandil oleks see sama, kui lahutada oma kogu sissetulekust erakordselt suur tulemustasu, lotovõit või auto müügist saadav tulu, näitamaks oma püsivamat sissetulekut. Eelarveraamistiku järgi peaksid valitsused keskenduma struktuurse puudujäägi kontrolli all hoidmisele.

Sellel lähenemisel on üks suur puudus.