Ma olen tänane öö hästi maganud, nii et ma arvan, et oleme heal tasandil mõlemad.
Riigikogus 14. oktoobril
Pangatöötaja: Mul on rõõm öelda, et krediidikomitee kiitis põhimõtteliselt teie laenutaotluse heaks. On jäänud vaid mõned pisiasjad enne laenulepingu sõlmimist. Kõigepealt kodukindlustus. Kõige paremat kodukindlustust pakub meie oma kindlustusfirma. Teate, miks meie kindlustusfirma kõige parem on? Sest meie oma maksab ka tegelikult hüvitise välja, kui teil peaks maja maha põlema. Ega meil valikut pole, kui meie kindlustus kahju kinni ei maksa, kaob laenul tagatis ära.
Pauliine: Ma ostan kodu paneelelamusse. Ma maja mahapõlemist vist ei karda.
Pangatöötaja: Kuhu te siis õieti oma elamist ostate? Ahhaa, Õismäe teele. Nojah, teie sissetulekut arvestades ei imesta. Aga jah, keegi peab ju seal ka elama. Nii, kodukindlustus on purgis. Järgmisena elukindlustus. Kas te teate, kui õrn ja habras on inimese elu? Liiklusõnnetused, hirmsad tõved ja järvekaldal ringiroomavad alligaatorid võivad iga hetk meid tabada...
Pauliine: Harku järve kaldal roomavad alligaatorid?
Pangatöötaja: Oot, mul on vist vale materjal, ma müün vabal ajal elamukrunte Floridas. Väike viga, vabandage. Aga igatahes, vaatan teid ja te näete väga kahvatu välja. Ei tea kunagi, millal tervis võib üles öelda...
Pangatöötaja: Teil lapsi on?
Pauliine: Kahene ja kolmene, käivad lasteaias.
Pangatöötaja: Sellises vanuses pole perekesksed väärtushinnangud veel välja kujunenud. Kust me teame, et lapsed teie ootamatu surma korral jätkavad laenumakseid pangale?
Pauliine: Ääh, hmm...
Pangatöötaja: Ma vormistan selle elukindlustuse teile juba ära. Te tehke vahepeal oma uues kodukandis õhtusel ajal üks tiir, küll te peale seda mõistate vajadust elukindlustuse järele. Seni võiks aga rääkida ka teistest pangateenustest, mida te vajada võite. Vaatan siin, et te sõidate 2003. aasta Honda Civicuga.
