On 13 ja reede, kui seisan Vabaduse väljaku ääres asuva kunstnike maja 6. korruse koridoris. Töömehed askeldavad sel kevadel meie seast lahkunud Mare Vindi endises ateljees, mille pärani uks paljastab lageda ruumi, kus kunagi sündisid teosed; kuskil liigub vaikselt ja peaaegu nähtamatult koristaja. Sellele korrusele ei olegi enam palju kunstnike tööruume jäänud, siin on kallid korterid, „kõrgete lagedega“ ja „väga valgusküllased“, ideaalsed maalimiseks, sobilikud investeeringuks.

Seitsmendat aastat töötab siin ka Eesti tuntumaid maalikunstnikke Tiit Pääsuke (78), väikses ruumis, mille ehteks mustmiljon kõikvõimalikku pintslit ja kajakatopis ning kust avaneb vaade koroona-aastal väljasurnud vanalinna punastele katustele ja kirikutornidele. Päevavalgust on aastaajale kohaselt napilt, aga lisaks on üle kõige laotunud mingi sõnulseletamatu pandeemiline sordiin. „Ühel päeval tunned, et sa oled õudselt kõva mees, teisel päeval on kõik perses,“ naerab Pääsuke ja see mõjub kuidagi lohutavalt.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega