Sandra Vokk on sotsiaalantropoloogia magister, iseenda vaimse tervise ekspert ja erakonna Eesti 200 liige.
Foto: erakogu
Kuni umbes 12. eluaastani oli kõik normaalne. Olin tubli õpilane, neljad-viied. Käisin võimlemistrennis, ratsutamas. Olin oma vanemate au ja uhkus. Ühel päeval kutsus üks 5. klassi kutt mind ja sõbrannat enda juurde hängima. Pakuti viina spraidiga, tehti suitsu. Proovisin ka väheke. Läksime linna peale, poisid olid purjus. Ühtäkki tunnen kellegi kätt mind haaramas – erariides politseinikud võtsid meid rajalt maha ja viisid jaoskonda. See oli esimene kord, kui politseisse sattusin.
Ja sealt hakkas kõik allamäge minema, nii koolis kui kodus. Kui kord päti märk küljes oli, ei tahtnud see enam kuidagi maha tulla. Mind ümbritsevad täiskasvanud ei osanud minuga enam muudmoodi suhelda kui moraali lugedes: „See on õige, see on vale. Tee nii, ära tee naa.“ Ja mida rohkem nad seda tegid, seda rohkem hakkasin vastu. Vahetundidest said suitsupausid, klassiõhtutest joomapeod. „See tüdruk lõpetab rentslis,“ teatas matemaatikaõpetaja klassi ees.
