Kadi Viljakule korteri üürinud mees: kes Eestis korvab kahju, mida omanik puuküürniku terrori tõttu saab?
(381)
Kuidas tunneksid Sina ennast, hea lugeja, kui oleksid järgmises olukorras?
Sa oled andnud heas usus oma eluaseme üürile koos selles asuva mööbliga. Viis kuud peale üürileandmist aga selgub, et üürnik on eluruumist viinud minema sinu nõusolekuta suurema osa mööblist. Sa oled hämmingus, aga ei taha asja nii jätta.
Enne, kui ametivõimude poole pöördud, arutad igaks juhuks endast targemate, juriidilisi nüansse tundvate inimestega. Saad kinnituse, et olukorda kirjeldab kõige paremini karistusseadustiku omastamise paragrahv 201. Selle paragrahvi järgi valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise eest karistatakse rahalise karistusega.
Sa tahad olla seadusekuulelik ja ei hakka sellepärast õiglust seadma oma äranägemise järgi. Sa teed politseile seadusega lubatud korras süüteoteate, sest sinu mööbel on ju ära viidud. Politsei hakkab asja menetlema, kuulates ära nii sinu kui ka teise poole, keda sa süüdistad omavolilises mööbli äraviimises ehk maakeeli – varastamises.
Menetluse algstaadiumis on sul säilinud kindel usk Eestisse kui õigusriiki, sest omapoolsete tunnistuste andmisel tunnistaja juuresolekul politseiuurija töökabinetis ütleb uurija selge hääle ja silmavaatega, et tegemist on ilmselge omastamise juhtumiga.
Mööduvad mõned kuud. Menetlus lõpetatakse, sest politsei hinnangul puudub asjas siiski kuriteo koosseis. Sedasama kinnitas ligemale kaks aastat hiljem oma kommentaaris Eesti Ekspressile ka Kesklinna jaoskonna menetlustalituse juht Jelena Mirošnitšenko. Lõppotsuse järgi tahtis ju üürnik kõigest oma mööblit omaniku mööbli asemele tuua. Mis sest, et korteri sisu vastuvõtmisaktis ei olnud üürnikul ühtegi pretensiooni mööbli osas. Ja mis sest, et üürnik ei saanud omaniku käest nõusolekut mööbli äraviimiseks. Kuna kaks mööblikomplekti poleks korraga väikesesse korterisse ära mahtunud, siis oli üürnik otsustanud viia omanikule kuuluva mööbli külma, räpasesse garaaži.
Aga sa ei anna alla. Sul on siiski usku õigusriigi põhimõtetesse. Sellepärast teed sa riigiprokuratuuri kaebuse politsei otsuse peale. Kahjuks, nagu politsei, ütleb ka riigiprokuratuur oma otsuses, et asjas puudub kuriteokoosseis. Prokuratuuri ei veena tõendina see, et sa oled saatnud üürnikule juba üürilepingu sõlmimise kuul e-maili selle kohta, et mööbli äraviimine oleks olnud võimalik ainult siis, kui oleks sõlmitud vastav digitaalselt allkirjastatud leping üürileandja ja üürniku vahel, milles oleks täpselt üles loetletud need tingimused, mis sätestavad üksikasjalikult mööbli äraviimist, hoiustamist ja tagastamist. Sisuliselt tuleb aga loo moraali tõlgendada nii, et nii politsei kui ka prokuratuur pidasid toda e-maili omanikupoolseks nõusolekuks mööbel ära viia.
Omavolilisele äraviimisele ja asjade rikkumisele ei järgne politsei ja prokuratuuri poolt ühtegi karistavat meedet.
Olgu öeldud, et nii Tallinna üürikomisjon kui ka hiljem Harju maakohus on selgelt oma lõppotsustes öelnud, et omanik ei ole andnud üürnikule nõusolekut asjade äraviimiseks, vaid omanik seadis eelpool mainitud e-mailiga selleks oma tingimused. Kuna tingimusi ei täidetud, siis viis üürnik tahtlikult üürileandja nõusolekuta üüritud eluruumist minema üürileandjale kuuluvad asjad, rikkudes sellega kohustust kasutada üüritud asja hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele.
Hea lugeja, kas sa tunneksid, et politsei ja prokuratuur on räigelt sinu õigustest üle libisenud? Mina tundsin nii. Tunnen endiselt. Minul murenes sellega oluliselt usk Eestisse kui õigusriiki. Politsei ja prokuratuuri otsused antud asjas ütlevad sisuliselt seda, et kes iganes kodanik, kes on üürniku staatuses, võib eluruumist täiesti vabalt üürilepingu varjus viia minema omavoliliselt, üürileandja käest luba saamata, üürileandjale kuuluva vara. Ja selle vara võib üürnik viia minema kuhu iganes. Ja võib sellega teha mida iganes. Kadi Viljak on minu mööblit rikkunud. Omavolilisele äraviimisele ja asjade rikkumisele ei järgne aga politsei ja prokuratuuri poolt ühtegi karistavat meedet. Politsei ja prokuratuur ütlevad justkui ühest suust seda aegade algusest sisutühjaks, õiglustundele näkku irvitavat, kulunud mantrat: „Tegemist on tsiviilasjaga, ehk kui ei meeldi meie otsused, pöörduge tsiviilkohtusse!“ Nii et soovitan kõigile julgetele ja riskialtidele, Kadi Viljaku sugustele inimtüüpidele sama: saage ausal teel üürnikeks, seejärel varastage teile mitte kuuluv vara ja te võite kindlad olla, et teid ei karistata selle eest Eesti vabariigis! Vastupidi, hoopis asjade omanik peab hakkama higistama mööda bürokraatia labürinte, lootustes saada kätte katuse serval istuvat valget tuvi. Õigust ja õiglust kehastavat lindu.
Paadunud optimistina on mul siiski säilinud naiivne lootus, et Eestis valitseb õiglus ja õigus. Oma õiguste kaitseks pahatahtliku puuküürniku poolt toimepandud asjade omavolilise äraviimise, eluruumi tagastamise ja kaheaastase üürivõla ning neljakuulise kõrvalkulude võla osas olen pöördunud Tallinna üürikomisjoni, Eesti politsei, riigiprokuratuuri, õiguskantsleri, Harju maakohtu, Tallinna ringkonnakohtu ja viimasena riigikohtu poole. Isegi Tallinna munitsipaalpolitsei on olnud kaudselt asjaga seotud. Äärmiselt kurnav protsess on ühtekokku juba kestnud kaks aastat. Praegune asjade seis ei ole aga minu seisukohast kuigi lootustandev. Riigikohus on täiesti arusaamatutel põhjustel andnud puuküürnik Kadi Viljakule ajapikendusi. Näiteks menetles riigikohus ainuüksi Kadi Viljaku poolt tasuta riigipoolset õigusabi saamise taotlust ligemale kolm kuud. Pärast seda, kui pärast pikka otsustamist talle maksumaksja kulul vandeadvokaadi teenuste võimaldamisest keelduti, anti talle siiski uus võimalus esitada kolme nädala jooksul vähemalt enda poolt palgatud vandeadvokaadi vahendusel määruskaebus Tallinna ringkonnakohtu määruse peale. Selle tähtpäev oleks pidanud kukkuma hiljemalt 16. märtsil 2021. Kahjuks Tallinna ringkonnakohtust saadud päringu peale selgub, et Kadi Viljak on esitanud riigikohtule selleks ajaks üksnes uue taotluse tähtaja pikendamiseks. Ehk siis: riigikohus pole isegi jõudnud enda menetlust arutava lõppotsuse tegemiseni. See, mida riigikohus on alates 07.12.2020 teinud, on olnud kõrvaline, menetlenud seda, kas Tallinna ringkonnakohtu määrus mitte võtta Kadi Viljaku apellatsioonikaebust arutlusele oli seaduspärane või mitte. Sellist taktikat, mis sisaldab asja pahatahtlikul viisil formaalset venitamist, et aega võita, on Kadi Viljak viljelenud üürikomisjoni päevadest alates. Tal on selleks olnud üks lihtne põhjus. Niikaua, kuni pole olemas lõplikult jõustunud kohtuotsust, on puuküürnik Kadi Viljak range riikliku kaitse all. Riikliku kaitse all olevat puuküürnikku ei saa kohtuprotsessi ajal välja tõsta, ei saa temalt eluks vajalikke tingimusi nagu vesi ja elekter välja lülitada. Rääkimata lukusüdamike vahetamisest. Vastasel juhul oleks omanik kriminaalkurjategija. Kogu protsessi ajal ei ole pidanud Kadi Viljak sisuliselt üüri maksma. Ja seda on ta oma äärmises pahatahtlikkuses maksimaalselt ära kasutanud. Ta ei ole kahe aasta jooksul tasunud sentigi üüri. Kõrvalkulusid on ta maksnud oma suva järgi, valikuliselt. Riikliku range kaitse all olles on võinud Kadi Viljak rikkuda räigel viisil muidki üürilepingu punkte. Näiteks, nagu Eesti Ekspressi ülevaatlikus loos juba kajastati, on ta lepinguvastaselt korterisse võtnud suure hundikoera, kes on inimesi rünnanud ja ühistu ala oma väljaheidetega rikkunud. Minu korraldusi loom eluruumist eemaldada on ta räigelt ignoreerinud. Tal on jätkunud veel jultumust öelda mulle hoopis sellepeale: „See koer on teie jaoks (minu kui omaniku) selles loos kõige väiksem mure! Ja üldse, see koer ongi võetud teie (minu kui omaniku) vastu!“
Mis hetkel riikliku kaitse all olev puuküürnik korteri lõpuks tagastab, on ebaselge. Tõenäoliselt millalgi kauges ebamäärases tulevikus. Isegi kui riigikohus peaks lõpuks tegema otsuse, et Kadi Viljakul ei ole ühtegi alust protsessida riigikohtus, siis võib arvata, et Viljak niisama alla ei anna. Kohtutäitur on öelnud, et ka täitemenetlus kestab kuid. Ja nagu artikli mitmes erinevas kommentaaris oli avaldatud, rahalised nõuded jäävadki üksnes numbriteks paberil, sest tõenäoliselt ei saa ma kunagi ametlikult sissetulekute puudumise tõttu sentigi Viljaku võlast. Mis sest, et oma sotsiaalmeedia platvormidel reklaamib ta ennast laia elu elavana. (Ei tea ainult, mille eest ta säärast laia eluviisi üleval peab, kui ta ei suuda isegi üüri ja kõrvalkulusid tasuda?)
Just kõigele eelnevale tuginedes ei jäänudki mul oma inimlikus jõuetuses muud üle, kui pöörduda neljanda võimu, uuriva ajakirjanduse poole. Olen äärmiselt tänulik Eesti Ekspressile, kes julges riskantse teema üles võtta. Võrdselt pooli kohtlevana andis EE vastulause võimaluse ka Kadi Viljakule. Viljak kasutas seda võimalust alles pärast artikli ilmumist. Nagu arvata oli, asus Kadi Viljak kasutama klassikalist kaitsetaktikat. Nimelt, et parim kaitse on rünnak. Ta asus oma avalikkusele suunatud vastulauses äärmiselt isiklikule ja minu suhtes täislaimu pritsivale positsioonile, maalides minust kui eluruumi omanikust alatu, armukadeda, naissuhetega mitte hakkama saava ning kohalikku meediakuulsust ihkava inimese kuvandi. Et tegemist on üksnes n-ö minupoolse kättemaksu-missiooniga. Järgmisel päeval lisas ta oma kommentaari lisaportsu asjasse üldsegi mittepuutuvaid valeväiteid. Olen otsustanud, et ma ei hakka igale Viljaku suust ja sulest tulevale valeväitesäutsule vastama. Selleks pole mul aega ja tahtmist, ning mis kõige tähtsam: olen selleks piisavalt eneseväärikas. Kadi Viljak on tõestanud oma loomusega, et temaga asju ajada inimväärsel viisil on võimatu. Tema suhtlusviis on olnud räuskav, vahelesegav, asjasse mittepuutuv ja kõike muud, mille peale ei taha asjatult siinset ruumi raisata. Olgu ainult niipalju öeldud, et mitte asjatuid oletusi õhku jätta: mul pole olnud kunagi Viljaku nimelise naisega ühtegi isiklikul viisil läbikäimist, kõige vähem armusuhet. Kadi Viljakuga olen näost-näkku kohtunud teadlikult tunnistajate juuresolekul, sest Kadi Viljaku võime valeväiteid fabritseerida on olnud kolossaalne.
Puuküürnikud on äärmiselt leidlikud ja jagavad üksteisega nippe. Ja peavadki jagama, sest loll on lõppude lõpuks see, kes maksab eluruumi eest ja ei varasta sealt.
Minu peamine eesmärk, miks ma pöördusin oma mures Eesti Ekspressi poole, oligi peamiselt mitte sellest, et tuua esile Kadi Viljaku kui puuküürnikust persooni pahatahtlikke iseloomuomadusi (Kadi Viljaku sissejuurdunud patoloogilist käitumist on võimatu muuta, tegemist ongi elukutselise puuküürniku ja võlglasega), vaid et juhtida Eesti vabariigi vastava valdkonna õigusinstantside tähelepanu puuküürnike seadusandluse ja-regulatsiooni täielikule puudumisele Eesti vabariigis.
1. Kuidas on ennast õigusriigina reklaamivas Eesti vabariigis ikkagi võimalik, et aastal 2021 on puuküürnikul täiesti suveräänne võimalus elada täiesti tasuta teise inimese kulul vähemalt 2–3 aastat (kui mitte rohkem?)?
2. Kuidas on ennast õigusriigina reklaamivas Eesti vabariigis ikkagi võimalik, et aastal 2021 on puuküürnikul täiesti suveräänne õigus viia eluruumist üürileandjale kuuluv vara üürisuhte ajal täiesti karistamatult minema ja seda oma suva järgi vabal viisil rikkuda?
3. Kuidas on ennast õigusriigis reklaamivas Eesti vabariigis ikkagi võimalik, et aastal 2021 antakse puuküürnikule erinevate kohtuastmete poolt lademetes võimalusi protsessi pahatahtlikult formaalsete võtetega venitada?
4. Kuidas on ennast õigusriigina reklaamivas Eesti vabariigis ikkagi võimalik see, et eraisikute kraesse lükatakse sundkorras sotsiaalkorteri teenuse andmine?
5. Kuidas on ennast õigusriigina reklaamivas Eesti vabariigis ikkagi võimalik, et aastal 2021 tunnistab politsei sündmuse kohapeal üürilepingu lõpetamise lepingu tühiseks ja seab ülimaks selle lõpetamise lepinguga tühiseks loetud üürilepingu?
6. Ja lõpuks: kes korvab selle kahju (materiaalne ja mittemateriaalne), mida riik on oma puuduliku seadusloome ja-täitmisega põhjustanud üürileandjale puuküürniku terrori all kannatamisega, juhul kui puuküürnik seda ei suuda? (Nagu teame, enamik puuküürnikke ei suuda ühtegi kahju korvata.)
Kokkuvõtteks. Riigil oleks viimane aeg asuda päriselt reguleerima puuküürnike valdkonda. Need muudatused, mida on viimaste aastate jooksul üüriseaduse juures tehtud, on olnud kosmeetilist laadi. Need muudatused on jätnud endiselt puuküürnike valdkonna täiesti reguleerimata. Kui nii jätkub, siis varsti liigub meie seas Viljaku-suguseid juba väga-väga märkimisväärselt suuremas kontsentratsioonis kui täna. Puuküürnikud on äärmiselt leidlikud ja jagavad üksteisega nippe. Ja peavadki jagama, sest loll on lõppude lõpuks see, kes maksab eluruumi eest ja ei varasta sealt. Sest ei pea ju maksma eluruumi eest ja saab sealt varastada, kui seadusregulatsoon seda otseselt ei keela või lausa motiveerib.
