Selles, et maagilistel seentel, ecstasy’l ja LSD-l on kasulikke raviomadusi, pole mingit uudist. Psühhedeelsed ained on teraapiakabinettidesse legaalset teed otsinud juba aastakümneid. Aga lootust on vähe! Kuulsaimal neist, lüsergiinhappe dietüülamiidil (LSD) löödi meditsiinimaailma uks nina alt kinni 1966. aastal, kui ametnikud selle aine tarvitamise kriminaalseks kuulutasid, kuna hipide värvikas elu oli juba kahtlaselt toredaks muutunud. Kuni selle ajani (alates LSD patenteerimisest ravimifirma Sandoz poolt 1947. aastal) käis laborites ja haiglates üle maailma hoogne psühhedeelikumide uurimine-katsetamine. Lootusrikkad ja ravimite ootel olid migreeni põdejad, alkohoolikud, depressiivsed ja posttraumaatilise stressihäire all kannatavad sõjaveteranid jpt. Kuna aga seadusesilm keelas rangelt igasuguse teadustöö selles vallas, kadus lootus hea uue ilma saabumiseks aastakümneteks.

Pesuveega sai välja visatud ka laps – (psüühiliste) haiguste all kannatajad toodi ohvriks võitluses narkokartellide ja mõnumaiaste noorukitega.