Eesti Ekspressi peatoimetaja: Aivar Mäe mõisteti lõplikult õigeks - mida see tegelikult tähendab?
(315)
Eile selgus, et riigikohus ei võta Aivar Mäega seotud kohtuvaidluses arutlusele politsei- ja piirivalveameti kassatsioonikaebust, millega vaidlustati 17. veebruaril Harju maakohtu poolt tehtud otsus.
Harju maakohus oli oma otsuses tühistanud varem politsei poolt seksuaalse ahistamise paragrahvi (karistusseadustiku § 1531) alusel määratud 400eurose trahvi Aivar Mäele.
Uudist tõlgendades on avalikus ruumis hakatud taas levitama versiooni, justkui oleks nüüd tõestatud ja selgunud, et Eesti Ekspressi artikkel, mis Estonia juhtimiskultuurist rääkis, on vale. See on väärtõlgendus. Mõned selgitused:
Ekspress ei olnud selle kohtuvaidluse osapool. See oli Aivar Mäe ja politsei vaheline vaidlus.
Ekspress ei kirjutanud, et Aivar Mäe on kurjategija, et teda tuleks karistada. Isegi seda ei kirjutanud Ekspress mitte kordagi, et ta ei sobi Estoniat juhtima ning peaks tagasi astuma.
Ekspress ei süüdistanud teda seksuaalses ahistamises õiguslikus mõttes, mis on karistusseadustikus paragrahviga kaetud väärtegu.
Ekspress kirjutas, et paljud Estonia töötajad süüdistavad teda ahistavas ja naisi alandavas kohtlemises. Osa sellest olid seksistlikud kommentaarid ja naljad, n-ö onuheinolik stiil. Loos sai sõna hulk allikaid, kes kirjeldasid endaga juhtunud või pealt nähtud episoode, mõned ka suhtlusstiili. Kirjeldati enda ebamugavustunnet ning seda, miks sellele avalikult vastu ei astuta. Pärast esimest lugu tuli rääkijaid veel juurde, kes lisasid ka uusi episoode. Mitu töötajat olid proovinud probleemidest maja sees rääkida, kuid neid ei kuulatud, nad saadeti minema.
Meie lugu rääkis juhtimise ja käitumise stiilist. Tööõhkkonnast. Organisatsioonikultuurist. Mitte kuriteost (mille toimumist saab mõistagi ainult kohus otsustada).
Meie loo pärast ega järel Aivar Mäe tagasi ei astunud. Ta ütles avalikult, et ei kavatse tagasi astuda.
Mäe saatis estoonlastele vabanduskirja, kus ütles: „Täna astun ma esimese sammu ja vabandan kogu kollektiivi ees kirjalikult, kuid olen valmis silma vaatama ja vabandama isiklikult igaühe ees, kes tunneb, et olen talle kunagi ühel või teisel moel liiga teinud.“
Asja hakkas uurima Estonia nõukogu (kus vahetus enne juht, kuna eelmine juht Arne Mikk reageeris juhtumile ilmselgelt ebaadekvaatselt), määrates sõltumatu majavälise usaldusisiku, kelle juurde said minna kõik rahvusooperi endised ja praegused töötajad.
Usaldusisik koostas raporti, kuulates selleks ära palju inimesi majast seest. Kui raport sai valmis ja nõukogu kogunes seda arutama, esitas Mäe viimasel hetkel lahkumisavalduse. See rahuldati kohe. Mäe lahkumine oli seotud raporti valmimisega.
Raport peideti avalikkuse eest täielikult, väidetavalt ei antud seda isegi kõigile nõukogu liikmetele. Kõigile hilisematele taotlustele ja nõuetele on vastatud: see raport hävitati, seda ei saa välja anda.
Politsei otsustas alustada uurimist, kuna kaks inimest pöördusid ise politsei poole ja tegid avalduse. Põhjalikumalt uuriti ühte juhtumit, kust politsei leidis ka süüteo, koostas väärteoprotokolli.
Kohtus käiski vaidlus selle konkreetse väärteoprotokolli üle. Kohus leidis lõpuks, et väärteotrahviks polnud alust. Kohtuotsus oli väga põhjalik ja kaalutletud. Kajastasime seda põhjalikult selles loos.
Kohtuprotsessi käigus hinnati aga ka asutuse ja Aivar Mäe töökultuuri, mille puhul leidis kinnitust, et töö- ja suhtlusstiil, millest Ekspress oli kirjutanud, leidis aset. Sealhulgas hindas kohus tõenäoliseks naistöötajate riiete ja kehaosade puutumist, mööndes, et „eeelviidatud Aivar Mäe käitumine osundab tegevusele, mida ei pea aktsepteerima, mis on kohatu ning mis ei pruugi tunduda sugugi naljakas isikule, keda taoline tegevus isiklikult puudutab“.
Suur hulk kaitse poolt kohtusse toodud tunnistajaid kirjeldasid samuti asutuse töö- ja suhtluskultuuri. Ka need kirjeldused vastasid Ekspressis kirjeldatule.
Muu hulgas kritiseerisid kaitse poolt kohtusse toodud tunnistajad põhjalikult kannatanut, nimetades teda „konfliktseks“, „tähelepanuotsijaks“, „kleepekaks“, „pahatahtlikuks“, ja inimeseks, „kellega koostöö oli väga keeruline“. Samal ajaperioodil, millest jutt oli, valiti kannatanu Estonia 2019. aasta parima kolleegi preemia saajaks. Kas kiuslikule intrigandile oleks selline tiitel antud?
Kohtus ei arutatud üldse Ekspressi artiklit, kohus ei lükanud seda üheski osas ümber. Kohus tühistas väärteotrahvi peamiselt hoopis teisel põhjusel. Kohus ütles, et pole usutav, et see kannatanu tugeva ja elurõõmsa inimesena nii väga kannatas, et oleks alust Mäed süüdi mõista (või siis vähemalt ei näidanud ta oma kannatust õigel ajal piisavalt välja).
Kohtus ei tegeletud ühegi teise kannatanu juhtumitega. Üks näide: Aivar Mäe kaitsepool on avalikult korduvalt öelnud, et Ekspressi loos kirjeldatud alasti baleriinile selgavajumist ja tema kõditamist ei toimunud, mille kinnituseks olevat see, et baleriin ise eitab seda. See on täielik vale. Millegipärast eitab seda avalikkuses hoopis üks teine baleriin, mitte see, kes Ekspressile mina-vormis rääkis.
Pärast kohtuotsust tuli baleriin Cristina Krigolson välja oma nime ja näoga ja rääkis avameelselt nii Estonia juhtimiskultuurist, -probleemidest kui kogu juhtumist. See pole anonüümse allika jutt, tegu on teise oma näo ja nimega esinenud töötajaga.
See on tervikuna kogu juhtumi teemal väga hea intervjuu. Julge, selge ja aus analüüs. Soovitan väga lugeda.
Algusest peale on olnud kaitsepoole avalik jutt, et kogu Aivar Mäe juhtumi puhul on tegu ühe pahatahtliku inimese kaebusega, kes kättemaksuna käivitas Aivar Mäe „hävitamiseks“ infooperatsiooni. Tegu on absurdse etteheitega. Allikaid on Ekspressil üle kümne, tooni ja suhtlusstiili kohatuse üle kaebajaid veel märksa rohkem. Ühe inimese tunnistuse põhjal tehti politsei väärteotrahv ja seetõttu kohus arutas ainult seda.
Väga oluline: kohus otsis Mäe tegudest väärteokoosseisu. See on konkreetne paragrahv, konkreetsed tunnused peavad olema täidetud, et juriidiliselt oleks süüteokoosseis olemas. Ekspressi lugu ei otsinud kuriteokoosseisu ega väitnud sugugi, et see peab seal olema.
Ekspressi loo seisukohalt poleks mingit politseiuurimist ega kohtuprotsessi vaja olnud. Lugu rääkis käitumisest ja õhkkonnast, mis tundus paljudele alandav ja ahistav.
Kohus ei otsusta, kas miski on sobiv, pahatahtlik, kummaline või „onuheinolik“. Kohus otsustab, kas kuritegu (väärtegu) on juriidilises mõttes piisavalt veenvalt tõestatud. Täiesti teine kategooria.
Kas Aivar Mäe tahab Ekspressi hageda? Ei tea. Loomulikult on tal selleks õigus.
Kõige suuremast möödarääkimisest: kas ajakirjandus võib kirjutada probleemsest käitumisest, eriti väga suure mõjuvõimuga isikute omast ilma, et see isik oleks enne kohtulikult süüdi mõistetud ning kohtuotsus lõplikult jõustunud? Absoluutselt! Mitte ainult võib, vaid lausa peab. Just see ongi ajakirjanduse töö ja ülesanne. Kes vastupidist väidab, lihtsalt valetab. Nii ei tööta ka ükski väljaanne. (Aktuaalne näide hoopis teisest vallast: Mikk Tarrastegi kohtuotsus pole veel jõustunud – aga kui palju on meil neid lehti, kes kogu juhtumist sõnagi kirjutanud pole?)
Meie lugu rääkis juhtimise ja käitumise stiilist. Tööõhkkonnast. Organisatsioonikultuurist. Mitte kuriteost.
Ajakirjandus ei ole kriminaalkroonika, vaid ajakirjanduse ülesanne on kajastada ja peegeldada seda, kuidas asjad käivad. Kuidas otsustatakse, vaieldakse, unistatakse, suheldakse, lõhutakse ja ehitatakse. Kuidas käitutakse ja juhitakse.
Oluline aspekt: kogu selles saagas pole me kunagi öelnud, et Aivar Mäe oleks olnud kehv tippjuht rahvusooperile või pahatahtlik inimene. Igatahes on tal väga palju teeneid Eesti kultuuri ees. Vaieldamatult on tegemist suure isiksusega. Seda kõike rõhutati otsesõnu ka Ekspressi esimeses suuremas loos sellel teemal.
Kas selline positiivne panus ja väga suur mõjuvõim annavad kellelegi õiguse olla igasugusest avalikkuse järelevalvest ja kriitikast vaba? Kindlasti mitte.
Mõjuvõimsatele inimestele ei ole rohkem lubatud kui teistele. On hoopis palju vähem. See on väga oluline kultuurinihe, mis on meie ühiskonnas toimunud, ja ma loodan väga, et nii see ka jääb.
Just see – kultuurinihe, normaalseks ja ebanormaalseks peetava muutumine ajas ja põlvkondade vahel – on tegelikult kogu selle saaga tuumaks. Õppimise koht kõigile.
