SUUR ESSEE | Kersti Kaljulaid: Liiga väike osa maailmas loodavast rikkusest kulub palkadeks

Viimaste nädalate maksudebatt maadleb küsimusega, kuidas tulevikus katta Eesti riigi üha kasvavaid kulusid. Vabariigi president Kersti Kaljulaid kirjutab, mis maailma majanduses on muutunud ja mida see tähendab Eesti maksupoliitika tulevikule.

Millised on suured suunad, mis maailma majandustes ja ühiskondades toimuvad? Kuidas nendest suundumustest meie Eestile parim võtta? Kas saame kuidagi teha kiiremaid ja paremaid otsuseid, mis hea suunatajuga väikese ja paindliku riigi majanduskasvu pikaks ajaks tagada suudavad?

Kuigi rahvaste varade edetabel näitab rootslaste jõukust ja soomlaste allajäämist ning eestlaste keskmiseks varade suuruseks mõõdetakse umbes 78 000 eurot, on tegelik elu reaalses maailmas keskmise inimese jaoks ikka keskmiselt sama – see summa näitab riigi eluaseme keskmist hinda, mitte midagi muud.

Ja keskmiselt peavad inimesed võtma järjest suuremaid ja pikaajalisemaid laenuriske, et endale oma kortereid lubada. Stockholmis käib korraliku elamisega koos juba ammu põlvkondadevaheline laen. Kiire on korterite hinna tõus ka Tallinnas, kiirem kui paljude heade ja haritud, aga keskmiselt tasustatud ametites töötavate inimeste palgatõus. Pääs kinnisvararedelile, et soetada endale see elus peamine ja ainuke suurem vara, muutub järjest keerulisemaks.

Alguses juhtus see maailma suuremates linnades vähem koolis käinud inimestega.