Õhtulehe uuriva toimetuse juht Risto Berendson räägib aga, et avalikkus ei tea pooltki sellest, mis Reps teinud on. „Kui ausalt südamelt kõik ära rääkida, siis tegelikult neid lugusid on rohkem. Umbes pooled on ära kirjutatud,” sõnab ta Erisaatele.

Berendson lausub, et Õhtulehes on kirjutatud need lood, mis lapsi väga ei riiva. Lastega seotud lood on asetatud kõrvale. „Me kõik teame, et koolikaaslased võivad olla väga julmad,” kommenteerib ajakirjanik ning lisab, et ajakirjandus ei tohi olla kiuslik.

„Mailis Reps on päris palju peksa saanud. Ja minu arvamus on see, et asja eest. Aga ma ei tahaks, et meie ajakirjandus oleks nagu Ameerikas, kus mingi hetk au ja kuulsuse nimel hakitakse inimene täitsa ära,” ütleb Berendson.

Jah – Berendson leiab, et Mon Reposi peo kajastamisel võiks nüüd olla punkt, ent see ei olnud tal ka ainus maksumaksja rahaga peetud pidu.

Veel teinegi sünnipäevapidu

„Sünnipäeva õhtule eelneval päeval peeti samamoodi ju ministri sünnipäeva maksumaksja rahakoti eest, kus üks ametikool tegi cateringi ja üks kitarrimees mängis siis taustaks muusikat. Selle maksis ka kõik maksumaksja kinni,” kirjeldab ajakirjanik, kuid möönab, et sellel ministeeriumis toimunud peol olid ka vähemalt ministeeriumi ametnikud oodatud ministrit õnnitlema.

Mon Repos oli Berendsoni sõnul aga eriti markantne juhtum. „Pakuti erakonna ladvikule luksuslikku õhtusööki, veinid-värgid, ja seda kõike, Joosep, sinu, minu ja kõikide kuulajate raha eest.” Info, et see toimus, oli Õhtulehele teada juba sügisel, kuid tol hetkel oli see vaid jutt ning ei olnud täielikku kindlust.

Kust see kõik algas? „Saamahimu. Kust saab, sealt võeti,” pakub Berendson.

„Ääretult kahju, et keegi oma heaolu nimel ei julgenud öelda Mailis Repsile, et vabandust, nii ei tohi teha,” on tal etteheited ministeeriumi ametnikele.

„Kui oled aastakümneid ehitanud oma poliitilist karjääri ja oma mõjukust klots klotsi haaval ja siis see kaob ühel hetkel kõik. Ma arvan, et võiksime mõista, miks ta vait on,” kommenteerib Berendson Repsi vaikimist.

„Jah, kui ma Repsi näost näkku näen, siis kindlasti tahaksin talle mingil moel öelda, et tõesti mul on kahju,” sõnab ajakirjanik, et inimlikult on tal kahju. „Aga kõige targem on ikkagi minna peegli ette ja vaadata, et kes siis süüdi on.”

Kuidas Õhtuleht pani kokku Repsi tegemiste pusle? Milliseid dokumente ministeerium neile ei avanud? Mis saab Repsist edasi? Kõigest sellest lähemalt juba Erisaate helirealt.