Lõpetasin 1988. aasta kevadel Nõo keskkooli reaalklassi. Täna, 33 aastat hiljem julgen öelda, et mul vedas nii kooli juhtkonna kui õpetajatega. Viis aastat varem, kui alustasin kaheksandas klassis, avati meie koolis arvutikeskuse hoone, kus õpilastel oli võimalik õppimisel arvutit kasutada. Konteksti loomiseks – Eesti Energia klienditeenindusse jõudis esimene arvuti alles taasiseseisvuse aja alguses. Ilmselgelt oli Nõo kooli juhtkond üks tänapäevase õpikogemuse teerajajaid Eestis. Ja ilmselt pole juhus seegi, et Nõo vilistlaste hulgast leiab nii mõnegi teeneka kodaniku.

Haridus ei ole teema, milles iga päev arvamust avaldan. Küll aga on see valdkond, millel on minu südames väga eriline koht. Minu maailmapilti hariduse väärtusest on maast madalast kujundanud vanemad. Tõravere observatooriumi astrofüüsiku pojana kasvades oli minu kodune olustik üsnagi akadeemiline. Nüüd, kolme lapse isa ja 4300 töötajaga ettevõtte juhina on lapsepõlvekodust kaasa saadud hoiak asendunud kurbuse ja kohatise ahastusega.

Koolisüsteemi reform on möödapääsmatu. Eestis on 512 üldhariduskooli ja seal õpib umbes 155 000 õpilast. Seitse aastat tagasi oli koole 545. Tuginedes Praxise ja OECD uuringutele, oleks Eesti jaoks optimaalne koolide arv 400.