Löögile pääsevad ainult need, kes muidu ära sureksid. Riistade steriliseerimise osakond piltlikult öeldes juba ütles üles, Covidi tõttu on koormus seal nii palju tõusnud, inimesi ei jätku.

Osakond, kus mina olin, profileeritakse taas ümber Covidi osakonnaks. Õed ei taha jälle hakata seda tööd tegema, nad tahaksid oma osakonna tööd teha. Arstid, kes kevadel pandi koroonapatsiente ravima, kardavad, et taas peavad nad oma eriala koroona ravimise vastu vahetama...

Ja eriti ei taha ma kuulata ülbitsejaid, kellelt teenindaja, oh õudust, vaktsineerimistõendit nõudis. Just teie olete röövinud minult vabaduse saada arstiabi.

Kui Peep Talving möödunud nädalal telekas hoiatas, et haiglates plaaniline ravi peatub, siis kõlas see mulle nagu noh, ähvardame veits, keerame vinti üle. Ja täna võisin veenduda, et Talvingul oli tõsi taga. Homsest Ekspressist võite lugeda Kirsti Vainküla lugu surmasuust päästetud Covidit põdenud antivakseritest. Noh, kas nüüd vaktsineerite, küsib arst. Aga ei, veendumust ei muuda ka surm.

Möödunud laupäeval "kargas mulle ninna" turul üks proua, kuna olin unustanud maski ette panna. "Teiesuguste pärast ei pääse minu tütar operatsioonile, " karjus naine ja purskas nutma. Ja täna võin sedasama väita enda kogemusest: teiesuguste pärast, kallid antivakserid, pean mina poolpidusena edasi roikuma. Mu enda homses Ekspressis avalduv kolumn kutsub üles antivakseritesse, nende hirmudesse mõistvalt suhtuma, aga täna ei taha ma teist midagi kuulda. Ei taha arutada, kui hästi toores sibul koroonat ravib, või kuulata empaatiliselt, et keegi soovib oodata valgupõhist vaktsiini, siis vaatame...Mine osta piimaletist Lumivalgukese kohukest, kuni sind veel vaktsineerimata poodi lastakse!

Ja eriti ei taha ma kuulata ülbitsejaid, kellelt teenindaja, oh õudust, vaktsineerimistõendit nõudis. Just teie olete röövinud minult vabaduse saada arstiabi. Meil on solidaarne haiguskindlustus, see tähendab, et mina pean teie ravi kinni maksma? Kui sul oleks haruldane vähk või muu selline haigus, siis palun, maksame muidugi, haigus ju ei hüüa tulles. Aga miks mina pean lollide elustamist kinni maksma? Selle raha eest saaks tõesti mitmele haruldast haigust põdejale kallist ravimit osta.

Ma ei tunne teile kaasa, kui tööandja teid peedib või teid kinno ei lubata. See, et minu ravi edasi lükkub, ei puuduta üksnes mind - näiteks ei saa ma tööle naasta ja teised peavad minu töö ära tegema. See kõik ei ole üldse naljakas.