Olin 14, kui kolisin vanematekodust ära ja läksin rõivadisaineriks õppima ja alustasin iseseisvat elu. See oli minu valik ja olen tänulik selle otsuse eest. Pidin ise hakkama saama, selle rahaga, mis vanemad mulle andsid. See polnud keeruline, sest olen eluaeg olnud pigem kokkuhoidlik ja hoolega raha lugenud. Teiselt poolt olin aga väga elunäljane. See andis tõuke hakata endale lisaraha teenima. Kui Tartus sai kool lõpetatud, suundusin edasi õppima Tallinna Kergetööstustehnikumi rõivadisaini ja modelleerimise erialale.

Nägin koolis plakatit, milles teatati, et juhendaja Monika Sjomgina tantsutrupp võtab vastu uusi tüdrukuid. Olen kogu oma elu tantsinud, ilmselt on tantsugeen emalt-isalt, kes rahvatantsu trennis tuttavaks said. Hakkasingi seal trennis käima ja varsti olin juba ööklubides esinemas.