Vladimir Putin Venemaa mureneva võimupüramiidi tipus: kuidas nägusast elavast inimesest sai imperiaalne koletis

Putini lõppeesmärk pole Ukraina, vaid lääne tsivilisatsioon, mille vihkamise ta KGB nisast imetud musta piimaga sisse jõi.

Kui Putin 1999. aastal põdura Boriss Jeltsini poolt Vene võimutroonile aidati, oli tema nägu üpris sümpaatne ja isegi atraktiivne – ja tema retoorika oli läbinisti mõistlik. Paljudele näis, et Vene võimupüramiidi tippu tõusev mees on intelligentne ametnik, kelles puudub kõrkus ja ülbus, ja kaasaegne indiviid, kes mõistab, et postsovetlikul Venemaal on ainult üks võimalik tulevikutee: demokraatia. Ta rääkis toonastes intervjuudes demokraatiast päris palju, lubades Vene Föderatsiooni kodanikele jätkuvaid reforme, vabu valimisi, sõnavabadust, inimõiguste järgimist võimude poolt, koostööd läänega ja mis kõige tähtsam, võimukandjate järjepidevat vahetumist.

„Mul pole mingit kavatsust sellest toolist kinni hoida!“ kinnitas ta.