Majanduspopulism on oht julgeolekule

Jääb mulje, et kulude ja tulude tasakaal ja arusaadav eelarve, mis on elementaarsed nõuded erasektoris, riigi rahanduses ei kehti.

Tänavu möödub 30 aastat põhiseaduse heakskiitmisest rahvahääletusel. Nii 1992. aasta rahvahääletusel kui 1920. aastal Asutava Kogu poolt vastu võetud põhiseaduse preambulid sätestavad, et Eesti Vabariigi põhiülesanne on rajada ja arendada riiki, mis on „pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus“.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi põhiseaduse koostamisel võeti aluseks 1920. aasta põhiseaduse preambuli tekst ja täiendati seda lõiguga, mis sätestab, et Eesti riik peab „tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“.

1920. aasta põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärke ei õnnestunud täita. Eesti kaotas oma iseseisvuse, ohtu sattusid nii rahva, keele kui kultuuri säilimine. Kõik, kes hoolivad vabast ja iseseisvast Eestist, peaks andma nüüd oma panuse, et ajalugu ei korduks. See sai meile eriti selgeks vabariigi sünnipäeval.

Riigi iseseisvuse vundamendiks on korras rahandus – piisav raha riigi kaitseks ja selle elanike heaolu tagamiseks. Korras rahandus on ka eelduseks, et riik saab täita talle põhiseadusega pandud ülesannet hoida ja arendada riiki „praegustele ja tulevastele põlvedele nende [---] üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“.

Rahalistes raskustes riigid on nõrgemad ja kergemini haavatavad. Sama kehtib ka inimsuhetes ja äris.