Põgenikud väljakutse ees: töökoht Tallinnas, aga uus elukoht Valgas? Ise me nad pealinna tõime, me ei tohi neid nüüd väntsutada

Sõjapõgenikud on vägivallaohvrid. Üha enam imbub aga meil põgenikekriisi asjaajamistesse suhtumist „sõja eest me teid päästsime, pole viisakas millegi üle kurta, liiga palju küsida ega teada“.

Tänutundest laetud põgenikud ise enamasti ei kurdagi. Ammugi mitte vähihaige vanaema, kes tuli Ukrainast kolme pisikese lapselapsega, kelle ema-isa jäid sinna võitlema. Vanaema silmad on liigutusest märjad, sest ta saab kohe operatsioonile – kohtasin teda ­üleeile vabatahtlikuna abiks käies.

Osad end algselt Tallinnas sisse seadnud põgenikest on nüüd aga olukorras, kus töövõimalused terendavad pealinnas, kuid uut elukohta pakutakse teise Eesti otsa.

Suur osa põgenikest pole kuulnudki, kuidas Eesti riik pakub neile vajadusel elukohta kuni neljaks kuuks, ja elab hirmus, et nad tõstetakse kuu möödudes tänavale.