Mul isiklikult polnud illusioone, kuigi eestseisuse koosoleku arutelu on mõeldud vaid erakonna liikmetele, võis „parempoolsete“ varasema käitumise pinnal üsna kindel olla, et nad viivad seal räägitu ajakirjandusse. Moora ühepoolne kirjatükk läheb pikka nimekirja kõigi „parempoolsete“ avalike laimavate ülesastumistega ja suuresti selgitab, miks Isamaa kannatus katkes.

„Parempoolsed“ on tegelenud Isamaa lõhkumisega väga pikka aega. Oma liikumise käivitamisel tulid nad välja avaliku sõnumiga: "Me oleme erakonna vaikiv enamus". Kuid see bluff lõppes Isamaa Suurkogu valimistega. Üle aastate väga rahvarohke Suurkogu lükkas nende revolutsiooni tagasi ja andis suure häälte ülekaaluga toetuse päris Isamaa kandidaatidele ning toetas Helir-Valdor Seedri jätkamist. See „vaikiv enamus“ osutus lärmakaks vähemuseks.

Suurkogu järgselt tegin nii mina kui paljud teised erakonna juhid korduvalt üleskutseid, et jätame nüüd erimeelsused kõrvale ja liigume ühtselt edasi. Kuid see „parempoolsetele“ ei sobinud. Leppimata saadud suure kaotusega, hakkasid nad tegutsema veelgi inetumalt. Seltskond üllitas regulaarselt uudiskirju, n.ö logisid, millest noppeid on jõudnud ka ajakirjandusse. „Parempoolsed“ süsteemselt ja sihikindlalt halvustasid Isamaa tänast tegevust, ründasid isiklikult erakonna juhtkonna liikmeid ja ei võtnud vaevaks ka solvata teisi erakonna pikaajalisi liikmeid Eesti eri paigus, tehes seda kõike nii oma logides, sotsiaalmeedias kui ka ajakirjanduses. Nende viimane rünnak toimus Harjumaa juhatuse valimistega seoses, kus võeti jõhkralt rünnata ka erakonna aseesimeest ja oma intriigidega kahjustati Isamaa mainet kõigi silmis.

Sellest kõigest räägiti detailselt tol eestseisuse koosolekul. Nagu ka „parempoolsete“ finantsdistsipliini rikkumistest erakonna raha kulutamisel. Nii enne Suurkogu kui ka kohaliku omavalitsuse valimiste eel aktsepteerisid nad ilma volituste ja kooskõlastuseta erakonna nimel suuri kuluarveid, millest erakonna finantside eest isiklikult vastutavad eestseisuse liikmed said teada kuid hiljem. Kui see lõpuks välja tuli, siis Kristjan Vanaselja tunnistas eksimust ja lubas „võtta vastutuse“. Milles vastutuse võtmine seisneb, jäigi meil selgusetuks.

Kui muud argumendid otsa said, siis lõid „parempoolsed“ lauale kaardi, et sõja ajal ei tohigi erakond oma muredega tegeleda, vaid peame tegelema tähtsamate küsimustega. Esiteks on Isamaa Vene agressiooni suhtes üks kõige sõnakamaid ja tegusamaid erakondi Eestis. Isamaa algatusel on võetud vastu mitmeid Ukraina toetusavaldusi nii Riigikogus kui kohalikes omavalitsustes, meie erakonna juhtivad poliitikud on sõitnud toetuseks ka Ukrainasse. Rääkimata sellest, et Isamaa on juhtinud tähelepanu Venemaa agressiivsele hoiakule naabrite suhtes juba aastaid. Päris Isamaa inimesed rääkisid sellest ka ajal, mil „parempoolsete“ jaoks oli see vähetähtis küsimus. Kuid sellest argumendist tuleb välja ka selle seltskonna suhtumine. Kui erakonna sisemisi vastuolusid ja Isamaa kahjustamist peetakse teisejärguliseks küsimuseks, siis näitab see ilmekalt, mida „parempoolsete“ juhid oma (tänaseks juba endisest) erakonnast arvasid.

Ukraina teema sisse toomine andis mulle inspiratsiooni, kuidas võiks sarnane „ülevaade koosolekust“ välja näha Nürnbergis Erik Moora vormistuses. Nürbergis istuvad süüpingis Putin, Lavrov ja Šoigu. Peale esimest istungit ilmub "Eesti Ekspressis" Erik Moora sulest nõretav lugu, kuidas süüalustele on kohutavalt liiga tehtud. Täismahus trükitakse nende kaitsekõned, millest võime lugeda vaid süüdistust Ukraina fašistide aadressil. Prokuröri süüdistuskõne võetakse kokku paari lausega, omapoolsete rõhuasetustega ning vürtsitamiseks lisatakse ka negatiivseid emotsioone. Zelenskoid süüdistatakse autokraatias ja vene vähemuse kiusamises. Loo lõpus jääb mulje, et peaprokuröril tuleb süüdi mõista süüdistaja...

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid