„Jaa, tulge edasi, võtke istet!“

Perekond – isa (60), ema, tema vend ja täiskasvanud tütar – jääb ukse juurde seisma.

Nad jõudsid Mariupolist Tallinna laupäeval. Kuu aega elas pere puruks pommitatud kortermaja keldris, nägi rohkem sõjaõudusi, kui mahub „vanemlikku selgitust vajavasse“ uudistesaatesse. Meil oli korter, suvila, auto, loetleb pereema, rõhuasetusega sõnal „oli“.

Et mitte lämbuda südantlõhestavate lugude all, peab aitaja kuskilt maalt empaatiauksed koomale tõmbama. See ei tähenda kõrvade sulgemist, sest aitaja peabki olema n-ö konteiner, kuhu hädasolija saab kallata oma elu koormat, saades „vastutasuks" kaastunnet.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid