Biolisandite laiem kasutuselevõtt kütuses mõjub keskkonnale katastroofiliselt
Aprillist hakkab bensiinile ja diislikütusele kehtima senisest üle kahe korra suurem biokütuse kohustus, millega kaasnevad nii kütusehinna tõus kui ka kütusekulu suurenemine. Artikkel ilmus Eesti Ekspressis 30. mail 2018.
Alates 1. maist peavad kütusemüüjad lisama bensiini ja diislikütusesse vähemalt 3,1 protsendi ulatuses biolisandit, aastaks 2020 peab biolisandi osakaal tarbimisse lubatud kütuses olema vähemalt 10 protsenti. Kõlab progressiivselt, kuid nii ainult tundub. Mida siis kujutab endast autokütustele käesoleva aasta maist kohustuslikus korras juurde segatav biolisand ja milline on selle mõju keskkonnale?
Väidetavalt tehakse seda kasvuhoonegaaside heitmete vähendamiseks. Esmapilgul tundub see nii ka olevat. Biolisandite või biokütuste kasutamise loogika kliimahoiu meetmena põhineb eeldusel, et kütusena põleb kaasajal taimede poolt fotosünteesi käigus seotud süsinik ja protsessi käigus kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris ei suurene. Biokütuste põletamine erineb väga oluliselt fossiilsete kütuste kasutamisest. Fossiilsed kütused, nagu nafta või meie põlevkivi, on samuti taimede poolt fotosünteesi teel loodud orgaaniline aine, mis on aga geoloogiliste protsesside käigus mattunud sügavatesse maapõuekihtidesse ja neist saaks süsinik tagasi atmosfääri jõuda vaid väga pika aja jooksul. Inimene on leidnud aga võimaluse, kuidas miljonite aastate jooksul moodustunud energiarikkast materjalist oma elutegevuseks vajalikku kütust toota. Sellega oleme valla päästnud protsessid, mis on viinud kliimamuutusteni ja millega peame nüüd kuidagi toime tulema.
Sisuliselt me sööme naftat. Sest ilma fossiilsete kütusteta poleks inimkond sellist arenguhüpet teinud, nagu tööstusrevolutsiooni järel juhtus. Enne fossiilsete kütuste kasutuselevõttu koguti kogu elutegevuseks vajalik energia, sh toit, maastikult. Sisuliselt tähendas see päikeseenergia kasutamist. Kui ilm oli kehv ja saak ikaldus, siis oli nälg. Kui sademeid või tuult polnud, siis veskid ei töötanud. Fossiilsete kütuste kasutuselevõtt vabastas inimkonna ilmastiku heitlikkusest. Kuna inimene muutus toidu ja energia hankimisel teiste liikidega võrreldes tunduvalt edukamaks, tõi see kaasa populatsiooni väga kiire kasvu. Kogu selle rahvamassi toitmiseks oleme pidanud leidma üha efektiivsemaid toidu kasvatamise viise. Nii oleme me jõudnud ajajärku, kus ühe kilokalori toidu tootmiseks kasutame eri hinnangutel 20–50 kilokalorit energiat. Fossiilsete kütuste toel suudame inimkonnana hankida toitu ka väga keerulistes tingimustes, näiteks valmivad Luunjas kurgid ka talvel.
Suurim keskkonnamuutuste põhjustaja on põllumajandus. Suurte maa-alade kasutusele võtmine põllumaana on neilt aladelt välja tõrjunud teised liigid. Maa suurimetajatest moodustavad nii arvuliselt kui ka massi poolest suurima osa meie toiduks kasvatatavad veised ja sead. Kliimamuutused on põhjustanud juba praegu regionaalseid sademeterežiimi muutusi, mistõttu puhta magevee puudus üha süveneb, ligikaudu 70 protsenti mageveest kulub toidu tootmiseks. Maa harimise tagajärjel paljastub must mullapind, mis päikese käes kuumeneb, ning mullas leiduv orgaaniline aine hakkab lagunema. Mulla ülekuumenemise tõttu hävivad ka taimedele toitainete kättesaamiseks vajalikud mikroorganismid. Põldude saagikuse hoidmiseks on seetõttu vaja suurendada väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamist. Ilma taimkatteta põllumaa mullad on kergesti erodeeritavad nii tuule kui vee poolt. Kõige eeltoodu tõttu on praeguseks eri hinnangutel 30–45 protsenti viljakatest, põllumajanduseks sobivatest muldadest hävinud.
Biokütuste tootmine toimub samade keskkonnahüvede arvel. Sisuliselt tähendab biokütuste üha laiem kasutuselevõtt tagasiminekut tööstusrevolutsiooni eelsesse aega, kui energiat saadi taimede poolt fotosünteesi käigus loodud orgaanilise aine põletamisest. Peamiselt toodetakse energiakandjaid õli- või suhkruterikastest taimedest. Suurimaks taimsete õlide tootmise allikaks on kujunenud õlipalmid, aga ka näiteks meie kodumaine raps. Biodiisli tootmiseks lähevad käiku ka loomsed rasvad, samuti toiduainetööstusest pärit kasutatud toiduõli jäägid. Suhkrurikastest taimedest, nagu suhkruroog, suhkrupeet, mais jne, toodetakse piiritust, mida segatakse bensiini hulka. Kuna rahvusvahelised kokkulepped nõuavad kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamist, siis on uute energiakandjate leidmist ja tootmist asutud riiklikult toetama. Võib-olla viib see kunagi sihile ja me saame fossiilsete kütuste kasutamisest loobuda. Praegu koguneb aga teadusartiklite andmebaasidesse pigem infot selle kohta, et biolisandite kasutuselevõtt mõjub meie planeedi keskkonnale katastroofiliselt. Kuna me vajame põllumajanduseks sobivat pinda üha kasvava rahvastiku toitmiseks ja nüüd lisaks ka energia tootmiseks, tähendab see aina uute põllumaade kasutuselevõttu.
Kõige kurikuulsamad on ilmselt õlipalmide kasvandused. Õlipalmid kasvavad soojas kliimas ja energiarikaste viljade moodustamiseks vajavad nad viljakat pinnast. Selleks sobivad kõige paremini troopiliste vihmametsade piirkonnad. Õlipalmide istanduse rajamiseks tuleb esmalt maapind vabastada õli mittetootvatest olenditest. Kõige odavam viis seda saavutada on mets maha põletada. Mitte ükski palmiõlide kasvataja loomulikult ei tunnista, et nemad vihmametsi põletaks – süüdi on kas ilmastikuolud või on mets ise maha põlenud. Kui maapind juba lage on, siis saadakse ka luba sinna palmiistandus rajada. Alepõletuse meetodil raadatud pinnas on toitaineterikas ja palmid kasvavad esialgu väga hästi. Selleks, et teised taimed ei tuleks palme segama ja et oleks kergem saaki koristada, mürgitatakse puude ümbruses pinnast umbrohutõrje vahenditega. Selliselt laienevad igal aastal tuhandete hektarite kaupa monokultuursed palmiistandused näiteks Indoneesias aladel, mis varem olid elurikkad vihmametsad. Hävivad haruldased taime- ja loomaliigid. Sealsed põlisrahvad kaotavad kodud. Tööjõuna rakendatakse sellistes istandustes vaesematest elanikkonnagruppidest pärit inimesi, kelle elu- ja töötingimused ei erine tihti orjandusest.
Vihmametsad laiuvad tüsedatel orgaanikarikastel muldadel, mis hakkavad taimkatte kaitsva varjuta lagunema ja erodeeruma ning tekkib väetamise vajadus. Õlipalmidest valmistatava biokütuse elukaare analüüs näitab, et selle kütuse kasutamise tagajärjel eraldub atmosfääri kolm korda rohkem kasvuhoonegaase kui sama koguse fossiilsete kütuste kasutamisel. Palju paremad pole ka soja või mais, mille baasil kütuste tootmise ja kasutamise käigus eraldub atmosfääri kaks korda rohkem kasvuhoonegaase kui fossiilsete kütuste kasutamise puhul. Destillaatide tootmine nõuab ka palju puhast vett, näiteks ühe liitri etanooli destilleerimiseks kulub 880 liitrit vett ja eraldub 22,5 kg CO2. Kindlasti on võimalik toota biokütuseid ka põllumajanduslikest ülejääkidest, kuid ka sel juhul eraldub tootmisprotsessi käigus suur kogus kasvuhoonegaase.
Seega ei saa me sel suvel autoga sõites ennast sugugi rohelisemana tunda. Enamik biokütuste tootmisega seotud keskkonnaprobleeme tekivad meie silme alt ära kaugetes riikides ning me ei taju nende otsest mõju. Ainus võimalus, kuidas me saame reaalselt oma kasvuhoonegaaside heitmeid vähendada, on kütuste kasutamise vähendamine. Biolisandite kasutamine praegu reaalset kokkuhoidu ei too.
