Egiptuse kultuuripärandi kaitse küsimus on olnud valus ja aktuaalne läbi ajaloo ning on seda praegugi. Paraku eksisteerib nn must turg, muinsuste smugeldamise oluliseks transiitmaaks on saanud Šveits; seadusevastaselt Läände toodud vanaegiptuse muinsuste ostmises on Egiptuse ametivõimud süüdistanud näiteks rahvusvaheliselt väga mainekat saksa egüptoloogi Dietrich Wildungit.

 

Loomulikult ei saaks antud kuriteoliik eksisteerida ilma paljudele Egiptuse ametnikele nii iseloomuliku korruptsioonita. Sahinad vihjavad näiteks isegi võimuloleva president Hosni Mubaraki (s. 1928) pojale. Konkreetsest haruldusest või isegi uunikumist huvitatud kliendile tuuakse ese lausa koju kätte diplomaatilise postiga!

 

Ehtsuses kahtlejad võivad tellida isegi diskreetse ekspertiisi. Sedasi.

 

Kuivõrd on need andmed õiged? Vähemalt osaliselt on neil tõepõhi all: üks minu vene kolleegidest külastas Egiptuses ühte omapärast privaatset salamuuseumi, kus väljapandud eksponaadid olidki mõeldud  välismaistele tellijatele. Nii et probleeme jagub kohe väga palju.

 

Õnneks ei eksisteeri see probleem siiski mitte sedavõrd drastilisel kujul kui 19. sajandil.

 

Iidse, kunagi Niiluse kallastel õilmitsenud tsivilisatsiooniga oleme me otseselt või kaudselt seotud eelkõige tema usulis-kirjanduslik-kunstilise pärandi kaudu. Kõige efektsemalt ilmutab end Vana-Egiptus muidugi oma erakordselt originaalsete ning esteetiliselt äravahetamatute kunstiteoste kaudu.

 

Euroopa taaskohtumine vaaraode-ja püramiidide maaga algas Napoléoni kuulsa sõjalis-teadusliku ekspeditsiooniga (1798-1801), mis otseseid geopoliitilisi-ja majanduslikke ülesseatud eesmärke täitamata andis Rosetti trilingvistilise kivi leidmisega ometigi otsustava tõuke seni mõistetamatult-salapäraste hieroglüüfide dešifreerimiseks 1822. aastal prantsuse orientalisti Jean-Francois Champollioni (1790-1832) poolt. Grandioosses ettevõtmises osales umbes 48 000 meest ja mõnisada naist. Ekspeditsiooni vapustava tulemi moodustavad "Description d´Égypte" ("Egiptuse kirjeldus") mitukümmend köidet (muide, need on olemas Tartu ülikooli raamatukogus).

 

Kõik see tõstis üha enam huvi Egiptuse kõrgkultuuri vastu, mis tihti omandas isegi egüptomaania mõõtmed. Samuti suurenes järsult muististe juurdevool, mis kahesaja aasta eest omandati tavaliselt kas ostu või siis lihtsalt omastamise teel. Muistised ei olnud harilikult kellegi omand.

 

Tolle pioneeride ajastu kõige markantsemaks isikuks oli kahtlemata hulljulge itaalia seikleja, insener ning tsirkuseartist Giovanni Battista Belzoni (1778-1823), kes 1817 sisenes  esimese eurooplasena Abu Simbeli templisse ja Hafra (Chefreni) püramiidi ning avastas Kuningate orus vaarao Seti I (1290-1279 e. Kr.) imelise hauakambri.

 

Tema raamatutena avaldatud seiklused tunduvad kohati lausa uskumatutena - nii rammis ta sissepääsemiseks ühe hauakambri seina; juba palju sajandeid tagasi suuremast osast hauapanustest lagedaks tehtud "igaviku majas" sees kõndides kuulis Belzoni aeg-ajalt muumiate raksumist.

 

Belzoni tööandjaks oli briti peakonsul Henry Salt (1780-1827), kelle ülesandel saatis itaallane Briti muuseumi muude muististe hulgas ka ühe Ramses II hiidkuju pea. 19. sajandi esimesel poolel saavutas Belzoni Euroopa (kaasa arvatud Venemaa) haritud ringkondades erilise populaarsuse. Kuid oma elutee lõpetas ta traagiliselt sügaval Aafrikas Beninis, ühel oma järjekordsel seiklus- ning uurimisretkel.

 

Egiptuses oli Belzoni vihaseimaks võrdväärseks rivaaliks itaallasest (sic!) prantsuse erukolonel, peakonsul ning Napoléoni sõdade veteran Bernardino Drovetti (1776-1852). Tal õnnestus võita Egiptuse kõikvõimsa albaania päritolu valitseja, Muhammad Ali Paša (valitses 1805-1848) usaldus ja tänu viimasele võis ta koos oma agentidega (neist tuntuim oli Jean-Jacques Rifaud) tegelikult ilma igasuguste piiranguteta toimetada - kui Belzonit mitte arvestada. Just Drovettilt ostsid Louvre'i, Berliini ja Torino muuseumid oma esimesed olulisemad kogud vanaegiptuse kunsti osakondadele. Piemonti kuninga pealinnas Torinos asuv muuseum sai esimeseks suure egiptuse kollektsiooniga muuseumiks kogu Euroopas; praegugi eksponeeritakse Drovetti vahendatud Amenhotep I, Thutmosis II ning Ramses II ja teiste skulptuure.

 

Riiki eelkõige tehnoloogiliselt ja sõjaliselt moderniseerida ihanud Muhammad Alile ei tähendanud vanaegiptuse kunstiaarded suurt midagi, seetõttu ei olnud arheoloogiliste väljakaevamiste firmanide (lubade) hankimine tavaliselt mingi probleem. Eriti diplomaatidele. Isevalitseja käsul ehitati iidsed templid sageli ümber vabrikuteks,  tihti põletati ilma igasuguse loata lubjaahjudes jms. Ainuüksi 1810-1828 hävitatakse niiviisi vähemalt 13 templit; millest osa saab imetleda gravüüride-joonistuste kujul.  

 

Samuti on tuntud lugu tema suval Luxoris asuva Amon-Ra templiobeliski kinkimine  Prantsusmaa kuningale Louis-Philippe´le (1830-1848).

 

Belzonilt jälle päris idamaine despoot: "Kas siis sinu kodumaal ei ole  piisavalt kive, et neid peab siit välja vedama?". 

 

Selle peale vastas Belzoni : "On, aga nad ei ole kahjuks nii head!".

 

Jätkub järgmisel esmaspäeval.