Küünikud ei ehita impeeriume

Nähes igas Pekingi sammus sihilikku katset inimõigusi väärata, ei suuda me eales mõista, millised on selle režiimi tõelised eesmärgid.

Eesti valitsus, ministeeriumid, ülikoolid, ettevõtjad ja vabaühendused istuvad peagi ühe laua taha, et sõnastada Eesti Aasia strateegia aastani 2035. Selle vajaliku ettevõtmise üheks peamiseks, kuid samas keerulisimaks ülesandeks on sedastada, milline peaks olema Eesti suhe Hiina Rahvavabariigiga.

Pekingiga lävimine on möödapääsmatu. Väites, et meil ei tohiks olla Hiina riigiga mitte mingisugust suhtlust, enne kui nende inimõiguste olukord on tuntavalt paranenud, unustame ära suured üleilmsed probleemid, nagu kliimasoojenemine ja pandeemiad. Neid küsimusi pole võimalik lahendada ilma Hiinata. Alljärgnev püüab sihilikult esitada vaid suuri küsimusi: kuidas mõistab Hiina poliitiline eliit tegelikkust, tõde ja end ümbritsevat maailma?

Hiina ei kuulu õhtumaisesse kultuuriruumi ega austa avatud ühiskonda, õigusriiki, demokraatlikku riigikorda ega inimõigusi. Seejuures küsitakse harva, miks see nii on, või kui küsitakse, on tüüpiline vastus, et Hiinat valitseb autoritaarne, kommunistlik ja seetõttu pahatahtlik režiim.