Tänapäeva inimesed on ettevõtlikud. Paljud unistavad juba noores eas äriideede elluviimisest, rahvusvahelise ettevõtlusuuringu AGER järgi lausa 52% eestlastest. Äriideede otsimise etapis on aga oluline jälgida, mis valdkonnad on ka edukad ja perspektiivsed. 21. sajandiks on taolised omadused näiteks minetanud tööstusharu, mis on randumas aegade suurimasse kriisisadamasse – karusnahatööstus.

Tänu aktivistide-vabatahtlike aastatepikkusele tööle – ja ka meediale – on jõudnud karusnahatööstuse telgitagused avalikkuse ette. Inimesed on karusnaha jaoks kasvatatavate loomade elutingimustega paremini kursis ja julgevad ebainimlike meetodite vastu seista.

Briti karusnahakaubanduse ühendus (British Fur Trade Association) väidab, et selle liikmete kaup on jätkusuutlik, taastuv ja looduslik ressurss, mis hoiab keskkonda ja kestab aastaid. “Jätkusuutlikkuse” ja “rohelise mõtteviisi” siltidega on ehtinud end enamik karusloomade nahka kasutavaid ettevõtteid, kuid tegelikkus on vastupidine. Maailmapank peab karusnahatööstust üheks kõige suuremaks raskemetallireostust tekitavaks tööstusharuks.

Nii tarbijate kui ka tööstuse viimaste aastate otsused on turgu aga oluliselt mõjutanud. Ainuüksi 2019. aastal teatasid sada suuremat luksusbrändi ja jaemüüjat, et loobuvad oma toodangus karusnaha kasutamisest, nende seas Chanel, Burberry ja Versace. Varem on karusnaha kasutamisest loobunud ka Gucci, Giorgio Armani, Hugo Boss, Lacoste, Michael Kors ja Calvin Klein.

Millised on olnud tagajärjed? Karusnahatööstus on kokku kuivamas – karusloomafarmide tegevus on paljudes riikides kas keelustatud või siis peavad farmide omanikud ise oma tegevuse peatama (ajutiselt või igaveseks). Põhjuseks tõsiasi, et karusnaha hind on maailmaturul enneolematult madal, mis tähendab, et puuris kasvanud looma naha eest on väga keeruline kasumit teenida.

Ka pangandussektor on hakanud kehtestama karusnahatööstusega seotud klientidele laenude andmise piiranguid, osa on kogunisti keeldunud karusloomakasvatajate rahastamisest. Alates 2015. aastast ei rahasta näiteks Hollandi rahvusvaheline pangandus- ja finantsteenuste ettevõte ING Group ettevõtteid, mis on seotud karusloomafarmidega. 2018. aastal teatas ka Holland Rabobank ja 2019. aastal Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, et ei rahasta edaspidi kliente, kes tegelevad karusnaha tootmise või müügiga.

Eesti pole olnud seevastu kunagi eriti suur karusnahkade tootja. Ent ka siin on ainuüksi viimase kuue aastaga kahanenud karusloomade arv üle 90 protsendi. Eestis kasvas karusloomafarmide tegevuse tippajal ligi 200 000 puurilooma, kuid eelmise aasta seisuga kasvab siin 2737 tšintšiljat ja tänavu aasta jaanuari seisuga 2908 rebast. Eesti karusloomafarmides ei kasva enam ka ühtegi naaritsat ning suurim mingifarm, Balti Karusnahk OÜ, lõpetas eelmise aastal ebasooda turuolukorra tõttu minkide pidamise. Eesti viimane karusloomafarm toodab hetkel “prisket miinust’’ (Eesti Ekspress, 5.12.18) ja võitleb ellujäämise nimel.

Läänemaailma kokku kuivavast karusnahatööstusest kasu lõikav Hiina, mis vahendab peamiselt oma kaupa Venemaale ja Kirde-Aasisse, on ise pidanud aastate vältel vastu seisma kasumite hoogsale langemisele ja halbadele müügitulemustele.

Euroopa riikidest umbes pool on keelustanud karusloomafarmide tegevuse, nende seas Tšehhi, Holland, Luksemburg ja Belgia. Teisalt tuleb 50 protsenti maailma karusnahast just Euroopa farmides kasvanud loomadelt. Kõige rohkem kasvatatakse Euroopas karusloomi Poolas ja Taanis, ehkki ka sealsed farmid on olnud sunnitud hindade madalseisu tõttu uksi sulgema. Selle aasta algul suleti Poolas 40 karusloomafarmi. Viimase nelja aastaga on kokku suletud 192 farmi, mis moodustab kolmandiku seal tegutsevatest karusloomafarmidest.

Taani – mis on maailma suurim naaritsanahkade tootjamaa – ettevõtjate sõnul võib lisaks koroonaviiruse tekitatud kahjule, mil nakkusohu tõttu suleti farme ja loomad hukati, prognoosida veel sadade karusloomafarmide pankrotistumist. Äri toimub rahvusvahelistel oksjonitel, kusjuures Taanis asub üks peamisi karusnaha oksjonikeskusi Kopenhagen Fur, mille müügitulemused olid selle aasta kevadel väga kehvad.

Taani naaberriik Holland keelustas rebasefarmid juba 1995. aastal ja 1997. aastal keelustati ka tšintšiljafarmid. Kui Hollandi parlament võttis 2012. aastal vastu otsuse keelustada ka mingifarmide tegevus, anti farmidele üleminekuaega 2024. aastani. Sel suvel otsustati aga, et kõik mingifarmid tuleb sulgeda juba järgmise aasta alguseks. Seega on kunagine karusnahkade suurtootja Holland keeranud selja kõikide karusloomafarmide tegevusele.

Euroopa riikides, kus karusloomafarme pole veel keelustatud, käivad hoogsad arutelud selle eesmärgini jõudmise üle. Näiteks Bulgaaria karusloomatööstuse kahjud on viimase kahe aasta jooksul kerkinud miljonitesse eurodesse. Kohalikud karusnahatööstust ei poolda ja karusloomafarmide keelustamise arutelu ongi jõudnud juba valitsuseni. Samuti on suures languses Rootsi karusnahatööstus. Kui veel 20 aasta eest oli seal ligi 500 karusloomafarmi, siis nüüdseks on suletud kõik rebasefarmid ja alles on jäänud veel 30 naaritsafarmi.

Meie põhjanaaber Soome on Euroopa suurim rebasenahkade tootja, kasvatades peamiselt sinirebaseid. Hoolimata märkimisväärsest turuosast on ka Soome teel nii karusloomafarmide kui ka üleüldiselt karusnahkade müügi keelustamise poole. (Uuringute järgi ei poolda pea kolmveerand soomlastest karusnahatööstuse praktikate jätkamist). Aastaid tagasi ulatus Soomes karusloomafarmide arv tuhandetesse, kuid nüüd on alles üksnes 800. Ka Soomes asub üks maailma suurimaid karusnaha oksjonikeskuseid (Saga Furs), mille õnnestus tänavu kevadel toimunud oksjonil aga ära müüa üksnes väga väike osa kaubast.

Üheks suurimaks karusnahka tootvaks ja importivaks riigiks on olnud läbi aegade Hiina. Sealne karusnahatööstus on püsinud ekspluateeritud tööjõu, madalate kulude, heaolustandardite puudumise ning ebainimlike aretus- ja hukkamismeetodite tõttu. See kõik on võimaldanud veel kasumit teenida. Läänemaailma kokku kuivavast karusnahatööstusest kasu lõikav Hiina, mis vahendab peamiselt oma kaupa Venemaale ja Kirde-Aasisse, on ise pidanud aastate vältel vastu seisma kasumite hoogsale langemisele ja halbadele müügitulemustele. (2016. aastal langes naaritsanahkade müük 41 protsenti ja nahkade hind üle 60 protsendi).

Nähes karusnahatööstuse ülemaailmset kokkukuivamist, eriti läänemaailmas, ei ole vale väita, et tegemist on majanduslikus mõttes perspektiivitu tegevusvaldkonnaga, rääkimata selle eetilisest küljest. Karusnahk on kaotanud oma kunagise eesmärgi – hoida inimesi soojas. Seda asendavad muud materjalid.

Tänapäeval köidab inimesi innovaatilisus, säästlikkus ja looduslik lähenemine, sest uus põlvkond on selles vaimus üles kasvanud. Iga asi saab kunagi lõpu, kuid iga lõpp on ka millegi uue algus. Uuest võib kujuneda palju parem, kui vana kunagi üldse oli. Kindlasti annab karusnahatööstuse majanduslik väljasuremine pinnase riiklikul tasandil karusloomafarmide keelustamisele, mida riigikogu nüüd ka arutama hakkab.