Siim Valmar Kiisler Vallo Kruuser

Eesti Keskkonnaühenduste Koja esindaja Tarmo Tüür on mures Eesti metsade ökoloogia pärast. Ma jagan tema muret. Me oleme selles vallas palju ära teinud, kuid tõesti – kindlasti oleks saanud veel paremini, kui meil oleks juba paarkümmend aastat tagasi olnud kasutada nüüdne tarkus ja kogemus. Paraku ei näe ma, et meie ühist muret saaks lahendada nii ebaõiglaste, ülekohtuste ja erapoolikute artiklitega, nagu seda on Tarmo Tüüri kirjatöö „Sõnum kümneks aastaks – raiuge puitu, palju jaksate!“ eelmises Eesti Ekspressis.

Tarmo Tüür väidab, et metsanduse arengukava koostamise juhtkogu 29 liikme seas on ülekaalus majandushuvide esindajad; et keskkonnaministeerium on loobunud üksmeele ja ühiskondliku kokkuleppe taotlemisest ning vaidlusi kavatsetakse lahendada hääletamisega; et Eesti metsa järgneva kümnendi kaalukaimad otsused langevad juhtkogus, kust looduse ja ökoloogiliste väärtuste esindajad on sisuliselt välja jäetud; et dokumentidest on kadunud eesmärk majandada metsa säästlikult ja et eelmise arengukava eesmärke metsade range kaitse alla võtmise osas on asutud täitma alles viimasel ajal.

Olgu ära õiendatud paar otsest valet. Nimelt pole metsa säästlik ja jätkusuutlik majandamine arengukava koostamise eesmärkide seast kuhugi kadunud, samuti pole arengukava lähteülesandest kadunud eesmärk saavutada ühiskondlik kokkulepe. Vabariigi valitsuse heaks kiidetud lähteülesandes on kirjas, et metsandust käsitletakse arengukavas nii kitsamalt metsamajanduslikust vaatest kui ka laiemalt jätkusuutliku (ka säästliku, kestliku) metsamajanduse kontseptsioonist lähtuvalt. Samuti on valitsus lähteülesandes selge sõnaga öelnud: „Metsanduse arengukava koostamise protsessi eesmärk on saavutada laiapõhjaline kokkulepe jätkusuutliku metsanduse suunamiseks…“

Viimase 20 aasta jooksul (1996–2017) on range kaitse alla võetud metsa pindala suurenenud viis korda – 57 000 hektarilt 305 000 hektarile.

Tegelikult ei langetata Eesti metsa järgneva kümnendi tähtsamaid otsuseid üldse arengukava ettevalmistamiseks moodustatud juhtkogus, nagu arvab Tarmo Tüür. Juhtkogu valmistab materjali ette Riigikogule, kes metsanduse arengukava heaks kiidab. Kõige tähtsamad otsused langetatakse just Riigikogus ja seda tehakse tõesti hääletades. Aga juhtkogus taotleb keskkonnaministeerium jätkuvalt üksmeelt ja ühiskondlikku kokkulepet ning meie eesmärk on otsused langetada konsensuslikult. Tõsi, kui kuidagi muud moodi enam ei saa, siis tuleb viimase võimalusena kaaluda ka hääletamist. Me oleme metsanduse arengukava ette valmistades kirja pannud 101 probleemi ja kui mõni üksik neist ei leia üksmeelset lahendust, siis on parem ikkagi leida lahendus hääletamise teel kui jätta probleem üldse lahendamata.

Vale on ka Tarmo Tüüri väide, et juhtkogu 29 liikme seas on ülekaalus majanduslike huvide esindajad. Säästev metsandus toetub neljale sambale: metsade majanduslikele, ökoloogilistele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele väärtustele.

Nendest neljast valdkonnast lähtudes on koostatud ka juhtkogu, kus kesksel kohal on seitse teadlast eesotsas Teaduste Akadeemia presidendiga. Teadlased on kutsutud eri ülikoolidest, lähtudes metsade neljast põhiväärtusest, mitte ainult ökoloogilisest huvist.

Metsameeste ja puidutööstuse esindajaid on juhtkogus viis, kui nende sekka arvestada ka Taastuv­energia Koja esindaja. Et neist siiski kuidagi enamust kokku saada, liigitab Tarmo Tüür majandushuvide kattevarjudeks ka kõik riigiasutuste esindajad, teiste seas kultuuriministeeriumi, haridusministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi töötajad, kes on juhtkogus tegelikult metsade kultuuriliste ja sotsiaalsete väärtuste pärast. Sama lugu on siseministeeriumi ja kaitseministeeriumi esindajatega, kes meenuvad meile kohe, kui on vaja kaitsta metsi suviste põlengute eest ja kui kaitsevägi metsas õppusi korraldab.

Ükski nimetatud ministeerium ei esinda isegi mitte kaudselt metsamajandajate huve. Tarmo Tüüri soov koostada paljude ministeeriumide kooskõlastust vajav metsanduse arengukava ilma neid ametkondi kaasamata ei ole tõsiseltvõetav. Selline dokument ei leiaks valitsuse ja Riigikogu heakskiitu.

Tarmo Tüüri artiklis on ka tõtt. Tal on õigus, et just viimasel ajal on palju ära tehtud metsade kaitse alla võtmiseks. Tänavu 21. veebruaril kiitis valitsus keskkonnaministri ettepanekul heaks 58 uue looduskaitseala moodustamise, kus võeti kaitse alla ligi 27 000 hektarit laane- ja salumetsi.

See aga ei tähenda, et varem ei tehtud midagi. Eestis on eri režiimiga kaitse alla võetud umbes veerand kõigist metsadest, sellest omakorda umbes pool on range kaitse all. Viimase 20 aasta jooksul (1996–2017) on range kaitse alla võetud metsa pindala suurenenud viis korda – 57 000 hektarilt 305 000 hektarile. Ka praegu kehtiva arengukava eesmärgid metsade kaitse alla võtmise osas on täidetud. Tarmo Tüüri süüdistused, et keskkonnaministeeriumi ja teiste riigiasutuste ametnikud kaitsevad ainult metsamajandajate huve ega hooli metsa teistest olulistest väärtustest, tunduvad mulle seetõttu eriti ebaõiglased ja ülekohtused.