Oktoober. Vanaema saadab pilte marjade all lookas Polka-vaarikatest. Kasvuhoonest toon salatiks tomateid ning septembris külvatud ja nüüd juba mõnusalt pontsakaid rediseid. Põllumehed räägivad rekordiliselt saagikast hooajast. Keegi ei räägi ikaldusest. Kevad oli ka kena, noored virsikupuud õitsesid siis, kui mesilased ja kimalased juba agaralt töötasid, ning tänu neile saime suvel esimesi viljugi maitsta. Suvi oli kuum ja kuiv, minu iluaia jaoks esimest korda nii kuiv, et ilma kastmata enam ei saanud – roosid ajasid muidu hommikul õied reipalt lahti, keskpäeval lasid pead longu ja õhtuks olid neist saanud krimpsu kuivanud herbaariumi-eksponaadid. Aga kui kastmisevajadus välja jätta, siis ju igati mõnus see kliimamuutus? Saab uusi põnevaid liike kasvatada ja praktiliselt kaks suvekuud juurde – kuumalaineid jagus ju nii maikuusse kui septembrisse. Keda need tossupilvedesse mattunud ekvaatorialad ning üles sulavad poolused ikka huvitavad, need on ju nii kaugel ega puuduta meie igapäevaelu, eks? Kuniks on vett ja elektrit, mis vee kaevust välja pumpab, ja tolmeldajaid putukaid, on kõik suurepärane. Igapäevaelus on ikka kõige suuremaks probleemiks toa põrandale pesa teinud mustad sokid, mitte mingid eksootilised väljasurevad liigid.
Miks me nii lühinägelikud oleme? Norra psühholoog ja majandusteadlane, roheliste partei liikmena ka mõnda aega Norra parlamendis istunud Per Espen Stoknes võttis oma mõne aasta taguses bestselleris „Millest me mõtleme siis, kui me proovime mitte mõelda kliima soojenemisest“ lühidalt kokku, miks päevast päeva eetrisse paisatud kliimapaanika heaoluühiskonna inimestele korda ei lähe ning neid tegudele ei kutsu. Teisisõnu huvitas teda sama küsimus, mis nüüd kõlab Greta Thunbergi suust – kuidas me julgeme oma lastelt ja lastelastelt tuleviku ära võtta? Stoknes leiab, et selle ebameeldiva musta stsenaariumi eest, täis katastroofe ja kadu, peaaegu et vältimatut tagasilangemist agraarühiskonda, mida kliimaaktivistid ja teadlased oma paksudes raportites maalivad, kaitseb meid suisa viis filtrit.
Kõigepealt distants, nii geograafiline kui ajaline. Enamasti juhtuvad need koledad põlengud või üleujutused, mis uudisvoogu täidavad, kusagil kaugel, mitte minu tagahoovis. Ja vähemalt siin meie kandis ei juhtu homme veel midagi, võib-olla ei juhtu midagi hullu ka järgmise poole sajandi või sajandi jooksul. See on ju terve igavik! Samuti suudab inimene hävingukuulutusi ja hirmutamist vaid mingi kindla koguse vastu võtta. Kui seda on liiga palju, tunneme ennast abituna ja läheme lukku. Ähvardused, et kui me kohe midagi ei tee, oma praegust elustiili ei muuda, ei ohverda oma mõnusat eluolu, ei vähenda tarbimist ja tootmist, kõlavad nüüd juba kurtidele kõrvadele. Domineerivate hirmusõnumite kõrval on alaesindatud konkreetsed käitumisjuhised, millest võiks alustada ja millised ohverdused oleksid piisavad... Nii ongi tulemuseks tegevusetus ja apaatia.
Teiseks dissonants ehk ebakõla. Kui faktid, mida me teame – näiteks et fossiilsete energiate kasutamine on üks kliimamuutuse mõjureid –, on konfliktis sellega, mida me kogu aeg teeme – sõidame autodega, lendame lennukitega, kasutame põlevkivist toodetud elektrit –, siis see ongi ebakõla. Ebakõla on ebamugav, sellest johtuvalt seame faktid kahtluse alla ja avaldame näiteks iga mõne aja tagant Lippmaa „raportit“, et ennast paremini tunda. Dissonants võib tekkida ka inimeste vahel – kui oled oma peres või kogukonnas ainus, kellele kliima korda läheb, ja sul puudub sotsiaalne tugi ja toetus, siis kõigiga konflikti minemine ei ole sugugi lõbus plaan.
Siit jõuamegi eituse ehk salgamiseni – kuna see inimgrupp, kes usub, et kliimamuutused ei ole kuidagi seotud inimtegevusega, on hetkel suurem kui keskkonnaaktivistide ja teadlaste grupp, kes vastupidist väidavad, siis on poole valik lihtne. Põlastades ja naeruvääristades saab omakorda rünnata neid, kes kritiseerivad ja ründavad teiste igapäevaseid elustiilivalikuid. Nii sildistatakse, et Gretakene, ta on ju alles laps! Või et mingi halvasti käituv titt ei tule ütlema, kuidas peab elama! Ja üldse, kus on vanemate silmad! Eituse taga ei ole niisiis teadmiste puudumine või faktide ignoreerimine, see on kõige puhtam enesekaitse.
Lõpuks meie kõige sügavam kaitsekiht – identiteet. Sellest kultuurilisest ja professionaalsest filtrist ujub läbi vaid see, mida me juba usume, mis kinnitab maailmapilti ja vastab meie olemasolevatele väärtushinnangutele. Konservatiiv ei usu kliima soojenemise juttu, kui seda räägib talle liberaal. Need viis ego kaitsestrateegiat – mu meelest üksteisega isegi mitte nii väga ülestikku, vaid risti-rästi läbi põimunud – moodustavad nii tugeva turvise, et muutustele kutsuvad nooled sellest läbi ei tungi. Sestap leiab ka Stoknes, et hirmutamine ja ründamine on läbikukkunud strateegiad. Kuniks inimesed, kelle võimuses on muutusi esile kutsuda ja ellu viia, ei usu, et säästlik ja kestlik eluviis võib olla hoopis parem kui tänane raiskav ja reostav, ei juhtu mitte midagi.
Mu sõprade hulgas on mitu noort teadlast, kes näoraamatus regulaarselt ka kliimateemadel postitavad. Kui Stoknesil oli mure, et praktilisi juhendeid antakse hirmutamise kõrval vähevõitu, siis lõpetuseks üks konkreetne üleskutse Lepiku Marilt, kes usub ennekõike tarbimise vähendamise positiivsesse mõjusse. Kui keegi temalt postituse kommentaaris küsis, et tore jutt sul küll, aga mida sa ise teed, vastas ta nii: „Mina reaalselt elan maal, kodukülas, kasvatan ise oma aedviljad ja enamiku lihast, piim kohalikust laudast (piimatooted teen valdavalt ise), 99 protsenti riietest tuleb taaskasutusest ja igal võimalusel väldin mittevajalike vidinate oste (k.a lastele) ja tegelen jõudumööda oma piirkonna pärimuskultuuriga, õpin ja õpetan kõikvõimalikke kohalikke põliseid töövõtteid ja tarvitan neid igapäevaelus.
Ma tean, et igaüks seda ei saa. Aga ma olen täiesti veendunud, et igaüks saab midagi teha (palmiõli mittetarbimine, ebavajalikud ostud kõik ära jätta, igapäevane kodumaise toidu tarbimine, kauge maa toitude vältimine, taaskasutatud riided-jalanõud jne). Kõigepealt võta oma tegevuse eest vastutus – mina ostsin selle asja, see toodeti seal maal ja toodi selle aparaadi abiga siia x km kaugusele, selle tootmise eest sai keegi nii ja naa palju palka, selle toote tegemisel kulutati nii ja naa palju ressurssi ja reostati/hävitati nii ja naa palju keskkonda (ja kultuure). Ja võibolla jääb mõni ost seepeale tegemata. Enesetunne on mõistagi suurel osal ajast väga sant. Nii et vaimule mõjub esiti ikka päris halvasti. Aga innustab kõvasti käsitöö ning põllumajandusega tegelema küll ja see on jällegi väga vaimukosutav tegevus!“
