Kliimaeituse tüviteksti kärbunud juured
Külastan Facebooki mõnel korral aastas, mistõttu selle intervjuu ringlemine on mulle paras jahmatus.
2008. aasta oktoobris oli tegevtoimetaja Sulev Vedler käinud energeetikajulgeoleku alasel koosviibimisel, kus Endel Lippmaa oma seisukohti esitas. Peatoimetaja Priit Hõbemägi palus minul, 24aastasel Ekspressi kaasautoril, Lippmaale helistada ja vist ülejärgmisel päeval läksin teda Nõmmele usutlema.
Mind huvitas ja huvitab, kuidas teadlased mõtlevad. Loodusteaduslikku tausta mul aga pole, õppisin toona magistrantuuris ajakirjandust. Praegu tundub vaid paaripäevase ettevalmistusega kliimasoojenemise-teemalisele intervjuule minek usutletava solvamisena.
Mäletan, et jooksin küll raamatukokku ja lugesin, mida sain (ja millest aru sain – eriline aitäh, ajakiri Horisont!). Ilmselt mõistis Lippmaa minu ettevalmistatuse sügavust paari minutiga.
Äsjases Vikerkaare ökovisioonide erinumbris nimetas Joonas Kiik minu intervjuud "Eesti kliimaeituse tüvitekstiks". Ühtlasi lisas ta: "Lippmaa jutu vandenõuteoreetilist hõngu ning vastuolusid usutavuse, iseenda, faktide ja üldise teadusliku konsensusega saab vast ainult osalt ajada intervjuuvormi kaela."
Küllap siiski saab ajada üsna suurelt osalt. Juhin tähelepanu, et pealkirjaski Lippmaale omistatud provokatiivsed seisukohad maasturi ostmise ja kummikute põletamise kohta on algsel kujul sõnastatud minu totras küsimuses, mitte tema vastuses. See on minu-poolne õrritamine, mitte Lippmaa väide. Vaat et kõigi minu küsimuste toon tundub praegu kuidagi matslik.
Seega toimub siin tavaline tekstiline "raamistamine": mina kui autor andsin Lippmaale ette ignorantse ja üleoleva tooni, ja ta mängis neid noote kaasa. Miks, seda ma ei tea (kogenud õpetaja valib ohates või muiates ikka selle keele, millest õpilane aru saab?). Ilmselt aga on tüviteksti 11 aastat igikestnud elujõud põhjustatud just minu valitud lähenemisnurgast.
Rääkisime vist koguni kaks tundi. Seega, nagu ikka, kärpisin-toimetasin usutlust paberlehte mahutamiseks märkimisväärselt, arvestades (mitte küll kriitikavabalt) ka Lippmaa hilisemaid täpsustusi. Vähemalt pabermeedia ajastul oligi see leheloo valmimise tavaline käik. Hea ajakirjanik kasutab ära kümme protsenti algmaterjalist, halb kasutab ära sada kümme.
See tõstatab minu jaoks ammuse ajakirjanduseetilise vastuoksuse: intervjuud mõjuvad lehes alati terviklike, "elusate", lõplike vestlustena; tegelikult aga avaldatakse kogu jutuajamisest tavaliselt vaid mingi osa. Range tõe valguses peaks kõik intervjuud aga justkui alati ilmuma täpselt nõnda, nagu need tehti. Vähimagi toimetamiseta – kuigi paberlehe seisukohalt on see tehniline utoopia. Hilisema töö käigus kipub ikka minema nii, et enda äpardunud või lolle küsimusi on ajakirjanik varmas tagantjärele kohendama, aga intervjueeritava juttu ta – või vähemalt mina – nii meelsasti muuta ei taha ("Ise ju ütlesite..."). Nii on toimetatud intervjuu küll mõneti tehniline paratamatus, aga samas ikkagi kuidagi ebaaus vorm, kus kannatajaks kipub jääma usutletav, mitte usutleja. Intervjuu surutakse alati raami, mille valib ajakirjanik.
Mulle meeldis kirjutada portreid, ja alateadlikult läksingi ilmselt visandama Lippmaad kui mind paelunud riukalikku karakterit. Vanaisapiimaga olen kaasa saanud kalduvuse setupärasteks hüperboolideks kõnes ja kirjas; samas on kerge arrogants läbi aja olnud ka kuidagi "ekspressilik" (eks ikka teie tegite esimesena, head kolleegid!). Selline torkiv väljenduslaad hakkas minu meelest Ekspressist kaduma äärmiselt tasakaalukana mõjunud peatoimetaja Allar Tankleri ajal ning praegu aeg-ajalt esinedes mõjub see kuidagi kohatult, justkui äraeksinud nukra meenutusena vanadest lustakatest aegadest või ülbetest üheksakümnendatest. No ei tööta enam hästi.
Ilmselt on parem osa ajakirjandusest läinudki läbitud kümnendiga tõsisemaks ja analüütilisemaks, võib-olla kipub sisu vormi üles kaaluma. Võimalik, et vana hea hoogne, eneseirooniline reportaažlik vorm – mida ka mina Endel Lippmaad usutledes kasutasin – lihtsalt ei võimaldagi hästi kajastada nii kompleksseid teemasid nagu kliimasoojenemine. Maailma probleemid on teised; see väljenduslaad on iganenud. Eesti-siseselt on nihet "tõsisuse" poole küllap üksjagu suunanud keskkonnahoidlike noorte oluline ruupor Müürileht ja tema pikad esseistilised tekstid.
Nii kügeleb minu 2008-keelne intervjuu nüüd 2019-keelses kliimadebatis natuke nagu ülbete 1990ndate plastaken miljööväärtuslikul puumajal. Kuhugi ei kõlba, aga no sai ette raiutud ja ära ei tule ja kardin ka raami ei peida ja nüüd kõik näitavad näpuga. Samasuguste anomaaliatena jäävad nüüd avalikku ruumi hulpima ka praeguste kliimaeitajate meemid – isegi siis, kui need saavad hiljem veenvalt falsifitseeritud. Paberlehtede ajastul seisukohad vähemalt põlesid ära... Nüüd ja edaspidi tuleb kuidagi teha ajakirjandust, mis ka 11 aastat hiljem lollusena ei tunduks.
Tundub, et tegin Endel Lippmaast kogemata klouni, natuke naljaka ja natuke lolli Ekspress24 "staari", mistõttu vabandan kogu tema perekonna ees. Võib-olla küll oli temast kui õpetajast vastutustundetu usutlust jätkata, kui ta nägi vestluspartneri kasinat ettevalmistust. Ta oli akadeemik, endine minister ja üks Eesti internetti ühendajaid – aga vägisi tekib mõte, et lõppeks ta siiski ei adunud 2008. aastal, kui kontrollimatult sõna, seejuures ajakirjanike toodetud äpardunud sõna sinu enese kohta, internetis lendu läheb ja lendama jääb nagu prügi kosmoses.
Intervjuule järgnes Ekspressi telesaade TV3s, kus Lippmaaga vaidles Roheliste poliitik Valdur Lahtvee ja mille fragmenti produktsioonifirma hiljem reklaamis kasutas. Reklaam ajas akadeemiku päris endast välja; kui mälu ei peta, siis ähvardas ta mind vähemalt Pressinõukogu või koguni kohtuga. "Teie mu sinna saatsite!" tõreles ta telefonis.
Ma ei söanda hinnata, mida Endel Lippmaa ajakirjandusest sisimas mõelda võis, aga avalikke vimkasid ta küllap armastas; need omas sofistikeerituses omakorda meeldisid minusugusele lehepoisile. Eks ajakirjandus, sealhulgas tõsiseltvõetav, "hea" ajakirjandus, mida oma meelest siiski evisin mina, ripub ikkagi sabas mitmetahuliste inimeste isikupäral. Endale omaselt nägi Lippmaa – võib-olla tõesti? – nüüdki võimalust lihtsalt teha veidi nalja, aga äpardunud kokapoisi kaasaabil kukkus välja kibe supp, mis roiskub veel 11 aastat hiljemgi.
2008. aastal kajastati teadust, sealhulgas kliimateadust, Eesti peavoolumeedias minu meelest oluliselt vähem kui praegu. Toimetuste-sisene üldine analüüsivõimekus neil teemadel tundus tagantjärele umbropsu hinnates tol ajal üsna nõrk. Mina sain oma Lippmaa-usutlusega koguni Eesti Ajalehtede Liidu noore ajakirjaniku preemia kolme nominendi hulka – laialdase pimeduses kobamise näide on seegi. Praegu tundub, et esitasin loo võistlusele ennekõike kui "vormiliselt õnnestunud intervjuu tippmõtlejaga"; sisulist hinnangut kliimateaduse poolelt ma tekstile ilmselt anda ei suutnud. Või siis, jah, ei tundunud maailma seisund tolleaegse rohelise diskursuse taustal ikkagi nii kasin nagu praegu. Õnneks vähemalt ei võitnud võistlust ära.
Adekvaatse, loogiliselt täpse teadusajakirjanduse tegemiseks peab ajakirjanik ilmselt siiski olema loodus- või täppisteadusliku taustaga. Kuni selliseid inimesi lehetoimetustes ei ole, säilib alati oht, et teadlane – olgu lustiv või manipuleeriv – tõmbab ajakirjanikule "koti pähe", kuna too ei suuda tema loogikavangerdusi läbi näha. Tõsiseltvõetav ajakirjandus ei tohi ilmselt kunagi päriselt eeldada, nagu oleks teadlastel millegipärast vähem omakasupüüdlikke, meediat "tööriistana" kasutavaid kavatsusi kui teiste elualade esindajatel – isegi siis, kui see tavaliselt niimoodi on. See paradoks ehk kasvatabki vahel ajakirjanikust küüniku.
Teisel õnnetul juhul kirjutab ajakirjanik teadlase ahastusest üle sõites lihtsalt rumala, loogikavigu täis jutu ja ei saa pärast ikka aru, mida ta tegi. Need hädad on välditavad üksnes siis, kui ajakirjanik teadusest aru saab. Doktorandid, kes ülikoolis palgalehele ei mahu, palun läkitage oma elulood lehetoimetustele!
Ma ei osanud tollal ega tõepoolest oskaks ka nüüd näha Lippmaas (ega iseendaski mitte) mingit pahelist lobitegijat või vandenõulast. Mõte sellest tundub jabur isegi selle taustal, et ta vastas suure põhjalikkusega ja täiesti omal algatusel ka hilisemale pikale online-intervjuule, kus küsimusi esitasid lugejad. Aga näe, 11 aastat hiljem olen mina ja minu kaudu ka Ekspress – ning meie kaudu akadeemik Endel Lippmaa ise – ikkagi kasulikud idioodid.
Samas, "tüvitekstile" järgnenud tosinkonnal aastal Eesti meedias siiski nii õnnetuid kliimakajastusi olnud ei ole. Vähemalt see näib olevat hea märk.