Liisa-Lota Kaivo on Sireli talus kasvanud ja külakoolis õppinud, algatuse "Igasse külla oma kool!" üks eestvedajatest, 5 lapse vanemana koolikogemust munitsipaal- ja erakoolides praeguseks 31 aastat.


Tänaseks on paljud noored õppinud keeli, kandnud kübarat, reisinud laias ilmas. Nad oskavad Eesti puhast loodust ja avarat elukeskkonda hinnata. Kui on aeg otsustada, kuhu perega elama asuda, liiguvad paljude mõtted maaelu suunas. Eriti neil, kes ise maal kasvanud. Inimgeograaf Garri Raagmaa tõdes hiljuti meedias, et Lääne-Euroopas on linnastumise trend juba pöördunud ja üha enam inimesi soovib elada maal. Niisiis – tulevik on maal! Et maal elada, tuleb ületada kolm suurt takistust: leida eluase, leida sissetulek ja leida lastele kool.

Talumajadel puudub panga silmis tagatisväärtus. Kui noorel perel ei ole lisatagatiseks linnakorterit, tuleb talu osta ja remontida omavahenditega. Ettevõtlikumad pered saavad sellega hakkama. Nagu nad saavad hakkama ka enda sissetulekute tagamisega - olles iseenda tööandjad, tehes kaugtööd, käies kaugemal tööl või kõiki neid viise kombineerides. Aga nagu muinasjutuski on kõige raskem kolmas takistus - laste kool. Pikad loksumised koolibussis ja vallakeskuse mammutkool ei ole kindlasti väljavaade, mis paneks maaelu kasuks otsustama. Lahenduseks ei ole ka lähikonnas asuv väike kool, kui selle areng on jäänud pidama aastakümnete taha.

Kuigi maapered on harjunud asjadega ise hakkama saama, ei pruugi nad hakkama saada kooli arendamisega. Tänases haridussüsteemis puudub hoob, mis kaasaks koolide arendusse eraalgatuse ettevõtliku vaimu. Aina enam koole teeb küll tihedat koostööd lapsevanematega, on asutatud vanematekogud, koolide toetusühingud, lapsevanemad aitavad kooli mitmel eri moel, toetavad ja kiidavad kooli juhti ja õpetajaid. Sellised koolid on elujõulised, tõmbavad piirkonda elama noori peresid ja tööle noori õpetajaid. Ent kahjuks on palju ka vastupidiseid näiteid, kui pidaja külakooli arendamisest ei hooli ning valib ametisse saamatu koolijuhi, kes ei oska kasutada talle antud vabadusi ja võimalusi ega kaasa kogukonda. Selline külakool käib kindlat hääbumise teed.

Erinevalt poest, postkontorist või arstipunktist vajatakse kooli 175 päeva aastas, vähemalt 9 aastat järjest. Maapered on keskmisest suuremad ja näiteks nelja lapsega peres elatakse koolielu üle 20 aasta. Kui kohalik kool on oma arengus mahajäänud või ähvardab seda pidevalt sulgemine, otsustavad pered koolitada oma lapsi ise, vedada lapsi mujale kooli või valide linnaelu.

Raske on kujutada ette Eestit ilma maaeluta. Eesti riigi ülesehitajad kasvasid maal. Vabadussõjas võidelnud ei unistanud ilmselt linn-Eestist. Neile sõduripalgaks antud asunikutalud on tänaseni osa meie rahvustunnetusest, mis aitasid okupatsiooniajal hoida unistust iseseisvast riigist ja selle elujõulistest küladest. Täna elab Eesti iseseivana oma ajaloo jõukamaid aegu, kuid ei suuda tagada maalastele kodulähedast kooliharidust. Ei ole suurt mõtet jagada ühe käega raha maaelu mitmekesistamiseks, kui teine käsi sulgeb samal ajal külakoole – parimas tööeas pereinimestel ei ole võimalik koolita paigas elada. Külakoolide hoidmine ja arendamine ei ole üksnes haridusküsimus. See on küsimus Eesti maaelu kestmajäämisest, mille lahendused peaks sündima haridus-, maaelu- ja regionaalministeeriumi, omavalitsusliitude, hariduse või maaelu arendamiseks loodud erialaliitude, tegusate koolikogukondade, noorte maaperede, kohalike kogukondade ja maal tegutsevate ettevõtete koostöös.

Hiljuti korraldas algatus "Igasse külla oma kool!" üle-Eestilise mõttetalgu, kus osales üle poolesaja külakoolide asjatundja. Tutvuti eri koolide kogemusega, arutleti külakooli plusside, miinuste ja sulgemise põhjuste üle. Mõeldi üheskoos, et kuidas tagada maalastele kodulähedane ja 21. sajandile kohane kooliharidus. Mõttetalgu tulemustega saab tutvuda kodulehel kylakool.ee. Kutsutud olid ka kõik erakonnad. Eriti põhjalikult süvenesid külakoolide teemasse Liina Kersna Reformierakonnast ning Kristina Kallas Eesti200st. Erakondadest käsitlebki külakoolide arendusvajadust kõige põhjalikumalt Eesti200.

Nimetus "külakool" võib esmapilgul kõlada millegi vanamoodsa ja ebakvaliteetsena, kuid mõttetalgutel oma kogemust jaganud külakoolid - Metsküla, Unipiha, Vodja, Nõva, Karula karbivaba kool jt - tõestasid, et tänapäevane külakool võib olla hoopis midagi väga värsket ja kõrgetasemelist. Need külakoolid on nagu vaimutoidu-talurestoranid. Aina enam oskame hinnata erinevaid väiketootjaid – talurestorane, kodukööke, käsitöö- ja pruulikodasid - personaalse lähenemise, kõrge kvaliteedi ja omanäolisuse pärast. Ka haridusse jõuab üha enam arusaam, et mass ei tähenda alati kvaliteeti. Seda enam, et väikeses maakoolis on kõige hõlpsam rakendada uuenenud õpikäsitust koos õpetajate omavahelise tiheda koostöö ja ainete lõimimise, usalduslike inimsuhete ja ennastjuhtiva õppija, õuesõppe ja rohke liikumisega. Üha kasvavat poolehoidu külakoolidele näitab ka Harmi külakooli fännide hiljutine protestiaktsioon, mille käigus kogus kooli sulgemise vastane petitsioon ühe päevaga pea 1000 allkirja! Maapered ei taha külakoolide sulgemist enam vaguralt pealt vaadata. Üha sagedamini kuuleb meedias, kuidas koolikogukond võitleb advokaatide abil kohtus kohaliku omavalitsusega, et lastele jääks alles kodulähedane kool. Mõne aasta pärast on oodata suuremat külakoolide sulgemise lainet, kuna paljud väikekoolid kaotavad siis haldusreformi ühinemislepinguga seatud kaitse.

Vallal kui külakooli omanikul on selle sulgemiseks tavaliselt kolm argumenti - vähe lapsi, kallis pidada ja võimetus tagada kvaliteetset haridust.

Kooli sulgemisel võetakse tavaliselt aluseks sündimus - kui 2019. a sünnib külakooli piirkonnas 3 last, siis järelikult läheb 7 aasta pärast samasse kooli 3 last. Tegelikku olukorda on siiski keerulisem prognoosida. Näiteks Metsküla 6. klassiline kool asub tõmbekeskustest kaugel. Vald prognoosis 7 aasta eest koolilaste arvuks 0 õpilast. Kool ise prognoosis 14. Napilt pääseti sulgemisest ja tänaseks õpib koolis 20 õpilast. Vahepealse 7 aasta kestel kolis lähikonda mitu noort peret, sealhulgas jõudis kõrgkoolidest ja laiast ilmast tagasi vilistlasi, kes soovivad võimaldada oma lastele just selle külakooli haridust. Aina enamad pered ei valivad elukoha kooli järgi, kuna saavad tööd teha ükskõik kus. Samuti levib suundumus, et külakoolides käib osa lapsi ka kaugemalt. Paljud pered hindavad väikest ja hästi arendatud külakooli nii kõrgelt, et on nõus oma lapsi kaugemalt sinna sõidutama. Sellega teevad nad head ka kohalikele lastele, kelle kool seetõttu elujõulisem on. Valladki võiks mõelda – kui aina enam peresid eelistab väikest kooli, võiks koolibuss vedada lapsi hoopis keskusest külakooli.

Hariduse rahastamisel peaksime arvestama, et isegi kui majandada kooli väga säästlikult, on ühe õpilase koolitamine väikeses maakoolis ikkagi kallim kui suures linnakoolis.

Kahtlemata on väikese kooli pidamine kulukam suure kooli pidamisest. Maaelu ongi riigile suur kulu ja kindlasti oleks odavam, kui kõik elaks linnas. Eriti odavalt saaksime läbi, kui meil poleks oma riiki. Õnneks saame oma väikeriigi pidamisega hakkama ja võiksime teistestki väikestest ja tublidest, näiteks külakoolidest, lugu pidada.

Koolide kulusid on keeruline omavahel võrrelda, sest iga kooliomanik otsustab ise, kuidas ta mingeid kulusid oma raamatupidamises kajastab. Praxis üritas 2016. a koolide kulusid võrrelda ja pidi tõdema, et "avalikkusele kasutada olev andmestik ei võimalda andmeid agregeerida sellisele kujule, et oleks võimalik ühtsetel alustel võrrelda avaliku sektori kulutusi üldharidusele eri koolitüüpide ega kooliastemete lõikes." Selge on vaid see, et kõige odavam on pidada kaht esimest kooliastet, kolmas on kallim ja gümnaasiumiaste kõige kallim.

Eestis kulutatakse maksuraha lastele kohustusliku koolihariduse andmiseks umbes järgmiselt - keskvalitsus katab omavalitsuse kaudu õpetajate palga, omavalitsus katab maja halduskulud, tagab koolile ruumid ning katab enda valitsemiskulud, et olla olemas kui koolipidaja. Kooli palgafond, halduskulud ja muud jooksvad kulud kokku moodustavad õpilaskoha maksumuse. Koolimaja ehitamise kulu ja pidaja kulu omavalitsused selle summa sisse tavaliselt ei arvesta (vt ka avalikultharidusest.ee). Mõttetalgutel selgus, et näiteks Metsküla algkooli (20 õpilast, 6 klassi, pidaja Läänranna vald) õpilaskoha maksumus 2017. a oli ca 5000€ aastas. Harmi õpipaigas (16 õpilast ja 4 klassi, pidaja Kose vald) oli õpilaskoha maksumus samal aastal ca 10 000 € . Kose gümnaasiumis (600 õpilast, 12. klassi, pidaja Kose vald) kulus õpilaskohale 2017. a ca 4000€, Tartu Waldorfgümnaasiumis (300 õpilast, 12 klassi, klassid väikesed, lisaaineid palju, pidajaks lapsevanemate loodud MTÜ) aga 3500€. Kusjuures viimase summa sisse on arvestatud ka hoone ostmiseks võetud pangalaen ja pidaja kulu, mis munitsipaalkooli õpilaskoha maksumuses ei kajastu.

elle põhjal võime järeldada, et 1) eraalgatus peab koole majandama säästlikumalt ja läbimõeldumalt, kuna lisavahendeid pole kusagilt võtta ja 2) omavalitsuste võimekus koole säästlikult majandada on väga erinev - sarnase suurusega külakooli õpilaskoha maksumus võib erineda kordades, olenevalt sellest, kas omavalitsus ja koolijuht teevad õigel hetkel halduskulusid vähendavaid investeeringuid, majandavad säästlikult, valivad sobiva koolikorralduse, leiavad suureks jäänud majale lisarakendust või mitte. Kui 10 milj € aastaeelarvega omavalitsus kulutab valitsemiskuludeks u 1 milj € aastas kuid ei oska majandada külakooli soodsamalt kui 10 000€ õpilase kohta aastas, tekib lapsevanematel õigustatud küsimus, et kas koolipidaja töö hinna ja kvaliteedi suhe on paigas. Külakooli edukas pidamine on koolipiirkonna spetsiifikast lähtuv juveliiritöö, milleks vahetuva ametnikkonnaga hiidomavalitsustel ei pruugi jätkuda piisavalt tähelepanu, oskusi, teadmisi ega ka vajalikku patriotismi. Ehk oleks tark usaldada külakoolide pidamine ja arendamine kohalikele koolikogukondadele endile – õpetajatele ja lapsevanematele – kes tooksid uut hoogu, värsket energiat, patriotismi ja rahalugemise oskust. Täna erakoolide pidajateks olevad koolikogukonnad teevad pidamise tööd sageli peaaegu tasuta, et säästa rohkem raha õpetajate palkadeks. Kui ka praeguste munitsipaalkoolide puhul õnnestuks pidaja efektiivsust tõsta, võiksime võita üpris suure summa raha koolis töötavate inimeste palkadeks. Alustada võikski külakoolidest.

Hariduse rahastamisel peaksime arvestama, et isegi kui majandada kooli väga säästlikult, on ühe õpilase koolitamine väikeses maakoolis ikkagi kallim kui suures linnakoolis. Täna riigilt koolidele jagatav haridustoetus sellega eriti ei arvesta. Tekkiva puudujäägi maksavad kinni maaomavalitsused, kes on selle lisakulu pärast pahased ja heidavad maaperedele ette nende laste suurt koolikulu. Pered tunnevad piinlikkust, et on lisakoormaks valla eelarvele.

Hariduse rahastamine peaks olema läbipaistvam ja mitte diskrimineerima maalapsi. Igale lapsele võiks määrata kindla kooliraha, mis liiguks otse lapse kooli. Mida hõredama asustusega paigas laps elab, seda suurem peaks olema tema kooliraha – asustustihedust saab mobiilpositsioneerimise abil määrata kasvõi reaalajas.

Koolile võiks raha kasutamisel anda vabad käed - mida rohkem õnnestub koolil säästa pidaja ja maja kuludelt, seda rohkem raha jääks õpetajate palkadeks. Kool on ennekõike vaimne keskkond ja kui on valida, kas maja või õpetaja, tuleb loomulikult eelistada õpetajat. Hõreda asustusega piirkondades võiks lubada karbivabasid koole, millel spetsiaalseid ruume polegi. Sellisel juhul saaks kogu kooliraha kasutada heade õpetajate palkamiseks. Esimesed karbivabad koolid on taludes tegutsevate koduõpperühmade näol juba tekkinud, ainult et need püsivad lapsevanemate väga mahukal vabatahtlikul koduõpetajatööl. Kui see töö oleks aga tasustatud ega toimuks palgatöö, ettevõtete ega tervise arvelt, siis võikski selline mudel olla sobilik hariduse korraldamiseks kaugetes külades sealsete haritud perede toel.

Oleks väga õilis, kui külakoolide lisarahastus tuleks riigimetsast. Näiteks Nõva kandi metsadest teenib riik kena kopika, kuid Nõva kooli ülaastme hoidmiseks Lääne-Nigula vallal raha ei jätku. 13 aastastel lastel tuleks hakata käima kooli 40 km kaugusele. Mis tähendab loomulikult, et pered kolivad linna, kool suletakse ja piirkond jääb suvitajatele. Küllap võtaks vähemalt kohalik kogukond riigimetsade majandamist valutumalt, kui oleks teada, et metsast saadud tulu ei pihustu riigieelarvesse laiali, vaid sellega tagatakse nende piirkonna lastele hea kodulähedane kool. Kui metsatulust üksi jääb väheks, tuleks külakoolide rahastamisse kaasata ka riigimetsa eest praegu valdadele tasutav maamaks.

Pidajad põhjendavad külakoolide sulgemist sageli sellega, et nad ei suuda tagada õppe kvaliteeti. Õppe kvaliteet ei sõltu kooli suurusest ega sünni iseenesest. See saab olla täpselt nii hea, kui heaks kooli omanik ja juhtkond selle koostöös õpetajate, lapsevanemate ja laiema koolikogukonnaga arendavad. Kui pidajal on mitu kooli ja ta ei suuda tagada õppe kvaliteeti ühes koolis, siis kas teistes suudab? Kes kaitseks maalapsi koolipidja saamatuse ja sellest johtunud kodukooli sulgemise eest? Mõttetalgutel osalenud külakoolidest on sirgunud hulk doktoreid. Pidaja on valinud nendele koolidele targad ja kogenud juhid, kelle juures tahavad töötada võimekad õpetajad ja kes on kaasanud kooliarendusse ka lapsevanemad. Koos kirjutatakse projekte, otsitakse toetajaid, viiakse läbi õppekäike, matku ja ühisüritusi, käiakse spordivõistlustel ja tantsupidudel, õpetatakse lastele vanemate töö või hobidega seotud erioskusi, leitakse koolimajale lisarakendus.

Valijad, kellele läheb korda Eesti maaelu tulevik – hääletame nende erakondade poolt, kes lubavad ka maal elavatele lastele kodulähedasi koole!

Eesti erakonnad – palun vaatame üle külakoolide rahastuspõhimõtteid, toome rohkem tarkust, õhinat ja kulufektiivust külakoolide pidamise ja juhtimise tasandile, kaasates sinna lapsevanemaid, lubame maal paindlikumaid koolimudeleid. Et kool oleks lähedal, et noored pered saaks maal elada. Ainult koolide abil loome uut maaelu!

Külakool on külaelu süda - kui see süda töötab, siis küla elab. Kui küla elab, siis elab ka Eesti.

Hoiame külakoole - hoiame Eestit!