Sõber Madis esitas mulle inspiratsiooniks probleemipuntra – miks osad valitsuse liikmed ei suuda põlevkivienergeetikast kaugemale vaadata? Miks pärandame lastele tõenäoliselt inimese elu mittetoetava keskkonna? Miks aktsepteerime kasvupõhist majandussüsteemi, mille alusidee on ebaloogiline, see-eest jätkusuutmatu? Miks ignoreerime signaale, mis osutavad, et keskkond muutub meie ümber kiirelt ning on lähema aja küsimus, millal muutus meid mugavustsoonist välja tõukab, ilma, et oleksime viitsinud selleks valmistuda.
Mõtlemise automatismid
Mõtlemist võib jagada erinevateks (keerukuse) tasemeteks ja paljud teadlased on mõtlemist erinevatest vaatenurkadest lähtuvalt uurinud. Selle eesmärk on mõista, milliseid operatsioone erinevad mõtlemise tasemed võimaldavad. Nimelt ei saa keerulistest asjadest mõtelda lihtsate “mõtlemise tööriistadega”.
Seega võiks mõtlemises eristada esmalt sellist tasandit, mis põhineb vahetul tajukogemusel, ning seejärel sellist, mis võimaldab mõelda asjadest ja protsessidest, mida vahetult tajuda ei saa. Esimene neist - tajule-kogemusele tuginev, sageli ka vahetule kasule orienteeritud mõtlemine, kipub meis käivituma automaatselt-kiirelt. See mõtlemine on olnud suurema osa meie evolutsioonist vägagi kasulik. Tajukogemus aitab näiteks eristada küpset puuvilja toorest või hinnata, kas puuoks, millele toetume, meie raskust kannab. Seega tajupõhine mõtlemine pole vale sellises keskkonnas, kus toimetulekuks piisabki vaid “kuidas silmaga vaadates-käega katsudes tundub”-tüüpi otsustest. Tasub märgata, et tajupõhine mõtlemine ei võimalda välja mõelda kuigi keerukaid tehnoloogiaid ning seetõttu ka mõjutada ümbritsevat keskkonda kuigi suurel määral. Omaenda kogemusele või tajule tuginev ja keerukamat reaalsust (loodetavasti teadmatusest) ignoreeriv mõtlemine on meis jätkuvalt olemas. Tajupõhised järeldused paljastuvad näiteks lausungites stiilis: “Et meil käivad vaheldumisi jääajad ja soojemad ajad – inimtegevuse seotus sellega pole leidnud tõestust."; „Leedukad ütlevad ka üsna otse välja, et nende asi ei ole see, kust elekter tuleb, vaid et elekter on odav.”; „Minu meelest on see väljamõeldud kriis. Keegi kunagi otsustas, et CO2 on just see aine, mida hakkame mõõtma ja maksustama.” “Pannakse meie puhas keskkond ja kolmanda maailma poolt toodetud saaste ühte patta ja sunnitakse meid seda suppi helpima.” (Autori rõhutused)
Need näitelaused peegeldavad mitte ainult teemakohase valdkonna teadmiste puudumist - inimtegevuse mõju kliimale polevat kinnitust leidnud ning polevat tähtis, kuidas elektrit toodetakse, vaid ka formaalloogika eiramist. Näiteks:
- suvalisel viisil infokildude sidumine: kuna kliima on ka varem soojenenud, siis järelduks sellest justkui, et inimene seda soojendada ei saa.
- tunnete-, mitte korrektsete eeldustepõhine järeldamine: “minu meelest on kriis välja mõeldud”.
- suutmatus mõtelda põhjuslikest seostest: meenutagem, mitmenda maailma hüvanguks ja mis tehnoloogiaga kolmas maailm saastet toodab.
Jama on selles, et keskkonnaprobleemid on komplekssed ning nende puhul jääb ka näitelausetes vajaka olnud põhjus-tagajärg seostest mõtlemise oskusest väheseks - vaja on mõista interaktiivseid ja kompleksseid protsesse. Näiteks kuidas ühe keskkonnatingimuse taseme muutus muudab ka teiste tingimuste taset ning need muutuvad tingimused koosmõjus tekitavad mingi tagajärje. Teisisõnu, mõjud interakteeruvad omavahel. Näiteks madalate temperatuuride kadumine teatud piirkondades toetab kahjurite võimet talv üle elada ning kõrgemad suvetemperatuurid tekitavad puudele kuumastressi, mis muudab need kahjuritele haavataks, mida põuata ei juhtuks, jne.
Mõtlemist peab keerukate asjade mõistmiseks sundima ja treenima ning loogiline mõtlemine ei tule automaatselt
Milline on siis tajupõhisest erinev mõtlemine? Hoolimata sellest, et “kuidas-mulle-tundub” järeldused olid pikka aega täitsa omal kohal, on meie aju, sunnik, aja jooksul ja keskkonnaga vastasmõjus õppinud tegema ka keerukamaid operatsioone. Seda suuresti tänu liigikaaslastega suhtlemiseks loodud keelele, millel vähemalt inimliigi puhul on lisandunud ka funktsioon kajastada neid asju, mida vahetult tajuda ei saa. Ent millest saab mõtelda, rääkida, mida saab uurida ja mudeldada - need tegevused lähevad “tundumisest” kaugemale. Silma-kõrvaga tajumatud asjad ei ole vähem olemas kui tajutavad - bakterid ja viirused, loodusseadused, evolutsiooni seaduspärad või süsinikuheite globaalne tähendus. Üldistav, sageli vaid sõnaliselt vahendatud (st neid asju ei saa teisele näidata nagu kohvitassi või nutiseadet), formaalloogiline „kuidas mulle tundub“ mõtlemist maha suruv mõtlemine võib tunduda ebapraktiline - on ka meil poliitikuid, kes küsivad, milleks teadust üldse vaja on. Ent vaid mitte-tajupõhine, s.t. formaalloogiline ja õigeid eeldusi järgiv mõtlemine võimaldab leiutada ja kasutusele võtta rakenduslikke asju, nagu tuberkuloosiravim, sisepõlemismootor, mobiiltelefon või biopestitsiid.
Maailma mõista võimaldav mõtlemine on võimalik, aga pingutust nõudev ja mitte-automaatne
Konks on selles, et kui kiirete-kogemuspõhiste järelduste tegemiseks ei pea vaeva nägema, siis mittetajutavat maailma võimaldav, s.t. loogiline ja teadmistepõhine mõtlemine, mis eeldab, et me surume alla meil kõigil aktiveeruvaid tajupõhiseid arusaamu (Mareschal, 2016), nõuab pingutust. Kui teemaks on midagi, mida tajupõhiselt mõista ei olegi võimalik, näiteks ookeanide hapestumise või metsaökosüsteemide kokkukukkumise probleem, siis on vaja aju “sundida” ühelt poolt keerukaid eelteadmisi omandama, mis nõuab aega ja pühendumist ning teisalt nende teadmistega automaatsest erineval formaalloogilisel viisil opereerima. See tähendab, et tuleb jälgida nt eelduste õigsust, järelduste tulenemist eeldustest jms. Kui inimene ise ei tee vahet, kas konkreetne valdkond on isikliku kõhutunde alusel mõistetav või mitte, siis ta ei hakka end sundima teistmoodi mõtlema.
Mõtlemise kolmas tasand - milline teadmine on igal ajahetkel teiste teadmiste suhtes ülimuslik?
Mõtlemise uurijad on eristanud ka kolmandat tasandit, nn süsteemmõistelist mõtlemist. Ühe ja sama nähtuse kohta saab olla mitu korrektset mõttekäiku olenevalt sellest, mida me nähtuse juures parasjagu uurime. Näiteks saab metsast mõelda majanduslikust, rekreatiivsest või ökoloogilisest vaatenurgast ja kõik need lähenemised on iseenest teadmistepõhised, koherentsed ja loogilised. Ent sõltuvalt sellest, milles on hetkel probleem, tuleks valida, millistest teadmistest lähtudes probleem lahendatakse või kelle argument, ka kompromissi korral, jääb pigem domineerima, s.t. seda ei saa ohverdada, mõnda teist aga saab. Kui probleem on kiire rahavoo tekitamine, on õigus majanduslikult mõtlejal. Kui probleem on ökosüsteemi säilenõtkena hoidmine, siis on õigus ökoloogil. See ei tähenda, et metsa ei saaks ökoloogi seisukohast mõistlikuks loetud piires majandada või seal puhata. Seega mõtlemine, mille poole püüelda, oleks selline, mis omab teadmisi, aga saab ka aru, milliseid teadmisi on iga probleemi korral kohane kasutada ja millised tuleb kõrvale lükata. Eeldus on ka muidugi probleemi olemuse mõistmine - pole kindel, et kui antud näite kolm peategelast “metsaprobleemi” omaette sõnastaks ning siis tulemusi võrdleks, oleks nad pihta saanud samale probleemile.
Kuidas oma taju- ja kõhutundepõhist mõtlemist pidurdada, näiteks poliitikuna?
Kahtle oma arvamuses. Sinu arvamine maailma kohta tekib Sinus automaatselt ja ei allu loogikale ega tugine faktidele enne, kui Sa faktid ära õpid. Maailm tegelikkuses, selle komponendid ning nendevahelised seosed on aga reeglipärased. Seega ilma reeglipärase, mitte-suvalise mõtlemiseta neid mõista ei saa. Lisaks on need seosed ääretult keerulised. Ära muretse - mingil juhul ei mõtle Sa neid omast tarkusest välja.
Palu igas valdkonnas, kus pead otsuseid vastu võtma, rahvusvaheliselt tunnustatud ning oma valdkonna parimat teadmist esindavatel spetsialistidel hinnata, kui hästi Sina nende valdkonnast aru saad. Räägi neile oma teadmised-arusaamad-järeldused ära, las nad hindavad, kuivõrd Sa täppi paned. Ja nii järjekindlalt, korduvalt, kuni valitsemisaja lõpuni; vajadusel sama teemat kaks või kaheksateist korda uuesti õppides.
Juurdle, kas Su teadvusse ikka kerkib alatasa kahtlus sellest, kas Sa oled asjadest õigesti aru saanud. Kas Sa lubad endale võimalust, et tead liiga vähe, vildakalt ja seetõttu eksid? Et oled endale ligi lasknud vaid infot, mis läheb kokku Su eelteadmistega ning teadlikult või teadmatult ignoreerinud kogu muud infot, ükskõik kui kindlalt tõendatav see on? Kui Sa ei kahtle ega inspekteeri pidevalt oma mõtlemisprotsessi, siis on tõenäoline, et oled eksiteel.
Kasutatud kirjandus:
Mareschal, D. (2016). The neuroscience of conceptual learning in science and mathematics. Current opinion in behavioral sciences, 10, 114-118.
Artikkel toetub, äärmiselt lihtsustatud sõnastuses, ka järgmistele töödele:
Kikas, E. (2010). Laste mõtlemine. Pilved, vihm ja vikerkaar laste seletustes. Mäetagused. Hüperajakiri, (46), 139-156.
Toomela, A. (2016). Kultuur, kõne ja Minu Ise.(Culture, speech, and My Self). Tallinn, Estonia: Eesti Keele Sihtasutus.
Grete Arro mõtteid keskkonna- ja kliimavaldkonnas saab kuulda Arvamusfestivali Hea Kliima alal 10. augustil Paides.
