Luulest viidud: Jürgen Rooste räpib, rokib ja bluusib Taanilinna öös. Annika Haas
Jürgen Rooste

“Tavaline ­eesti idioot ja teisi ­pikemaid poeese 1999–2007”

Ji. Pärnu, 2008. 127 lk.


Jürgen Rooste on sündinud poeet. Mitte üksi kirjandusliku talendi, vaid ka eluhoiaku poolest.


Temas peitub poeedi eidos, kui Platoni sõnavaraga väljenduda. Jürgen põleb valusa leegiga.


Alati on ta erutatud ja aktsioonis, alati on tal arvamus ja suhe – suhe kõikvõimalikesse nähtustesse, luuletused lasevad aimata ka intiim-õrna suhet oma perekonnaga ja platoonilist(?) suhet igasugu ilusate tüdrukutega. Jürgen on ikka tundega laetud ja tema sõnarelvas rohkem padruneid kui Kalašnikovi automaadis, ilmaski pole ta raud roostes. Ta on tundesuur ja sõnaoher, õrn ja räme.


Poeet armastab valju häält, suurt armastust, ühiskondlikke seisukohavõtte, laulu ja napsi, nalja ja esinemist. Et laulu võim on suurem kui sõna oma, esitab Jürgen oma luulet sageli lauldes. Ühesõnaga – ma ei tea ühtki meesluuletajat, kes meenutaks nii luuletajat, kes sobiks poeedi rolli orgaanilisemalt kui Jürgen Rooste. (Naistest on poetess par excellence Doris Kareva, Jürgeni kirjanduslik ema.) Muidugi on inimese ja poeedi samastumisel ka omad ohud – ei tule enam rollist välja. Aga kas poeedid üldse peavadki rollist “ära käima” nagu näitlejad?


Oleneb tervisest.


Rooste kõnealune raamat pakub “värsikaameraga reporterilt” mitmeid eri teemasid ja lugusid.


On ju see kogu viljaka autori uus raamat pikema aja tagant, sellesse on saanud vaateid ja tekste settida üsna pikast perioodist.


Esimene tsükkel “Tavaline eesti idioot” just neist räägibki – “Võsareporterit” vaatavast õllejõmmist, rassistist ja kärukeerajast. See on hea tsükkel, eestluse otsimise klassikalisi tekste riivav otsimise klassika. Ajakajalist tembib poeet osavalt igavikulisega ning lõpetab ootuspärase tõdemusega: “aga armastus ei tulnud Vargamäele”. Tänast eestlaseks olemist käsitleb ka neljas tsükkel “Isamaaline laul”.


***************************


[–]

üksik spermatosoid jookseb

kalevi staadioni vulvalise arhitektuuri

alati sügisjahedas südames

püüdlikult soojendusringe

peas Pila nokats

ja jalas ikka

Adibasi tossud [–]


Tsüklist “Isamaaline laul” (2.)


**************************


Teine tsükkel “Luuletaja elu” puudutab täitsa enesekohast ainet. See on lugu luuletajaks olemise õudusest ja süütundest, hälinast ja raevust.


Kolmas, “Meetrika ja eetika” esitab igale (noorele?) kirjutajale põhimise küsimuse poeesia ja õigluse vahekorrast. Rooste “Dichtung und Wahrheit” kukub oma hoogsuses veenvalt välja.


Tsüklis “Tagasi Taanilinn tagasi”, purskub poeedi kõrist kuulajate ette bluusimehe kirge ja oigeid. “Kirjanik kes ei kirjuta asjust mida ta armastab / ei nimeta neid hellalt // ei ole mitte kirjanik / vaid arvutiklaviatuuril hüplev sitajulk // kellel on sihukest vaja // müüge ta televiisorisse maha”. Taanilinn Tallinn on Jürgeni ruum ja stiihia, täis noore, poeetilise ja alkoholist ülesköetud mehe tugevaid tundeid. See on mulle väga tuttav ja armas, ma pole sellest tänaseni tüdinud, isegi kui poeedi tähelepanekud tasuta jagatavast armastusest ei paista mulle enam nii tõenäolised. Poeedi elu, armastus ja võitlused Tallinnas on Jürgen Rooste teema, mille käsitlemisel ta suur – ühtaegu tihe ja ä ge.


Ülejäänud tsüklid on kas mängud juba nimetatud teemadel (“Hull Lehm” lisab isikuluulele sürrealistliku värvingu) või siis värssreportaažid “Tallinn-Moskva-Sõktõvkar”, “Der Traum von einem Bier” (poeedi elust ja õlleunistusest Helsingis). Kui oma parimais tekstides on Rooste tihe nagu Alver, siis reportaažides tuleb vahel esile sütistelik sõnaohtrus.


Lõputsükkel “Jorge laulud” märgib vist poeedi uuemaid otsinguid, muutumist ning sünteesi isikliku, kauge ja igavikulise vahel. Ilus, aga justkui veidi hõre ja abstraktne. Vaatame, kuhu need otsingud viivad.


Kui luulet on üldse võimalik perifeersusest päästa, siis on Jürgen Rooste –täites poeesia oma isikuga ja poeesiaga oma isiku – teinud mis võinud.