Pildikesi heade inimeste elust ehk pimedana maailmas
Sageli uuritakse minu käest, et kuidas ma pimedana eri asju teen ja hakkama saan. Kuidas poes käin või reisin. Teatris ja kinos kultuuri naudin. Ja tööl käin, ja nädalavahetusel peol. Igale säärasele küsimusele on mul pikk ja põhjalik vastus, alates Eesti omavalitsuste ligipääsetavuspoliitikast kuni selleni, mida ma lõunaks tellin (ma valin väga hoolikalt, mida tellin. Proovige ise näiteks kinnisilmi noa ja kahvliga liha kondi ümbert kätte saada nii, et ise puhtaks jääte, laudlinast ja ümbritsevatest rääkimata.)
Kord, mitu head aastat tagasi, kui Telliskivi tänavat Tallinnas veel remonditi, tulin poole öö ajal mingilt ürituselt koju. Veidi ülevas meeleolus, kuid samas enesekindel, olin seda koduteed ju sadu kordi käinud. Aga päeva jooksul oli kõnnitee minema viidud, selle asemel liiv ja kruusahunnikud. No ja ei tea ju, kus on kruusamägi ja kus liivaorg. Sammusin siis sentimeeterhaaval kodu poole, ise mõistatades, et kuidas ma oma kodu nüüd üles leian, sest koos kõnniteega kadus ju ka mulle oluline äärekivi. Järsku jõudis minuni keegi kodanik, tunduvalt ülevamas meeleolus kui mina. Lausa nii, et ka kõnnitee olemasolul oleks tal vast olnud keeruline hakkama saada. Ja pakkus mulle abi, küsis, kuhu ma lähen. Ütlesin härrasmehele maja numbri, mispeale ta rõõmustas – tal sama tee. Ja kuna paremaid silmi mul ega stabiilsemaid jalgu temal ei olnud kusagilt võtta, siis nii me läksime. Mina toetasin teda, et ta püsti püsiks, tema juhendas mind, kes ma ei näinud. Jõudsime kohale kah!
Aga tegelikult saavad kõik sellised küsimused lõpuks väga lihtsa vastuse. Pimedana saan ma hakkama teiste inimeste abiga. Olgu see näiteks minu ema või isa, mõni sõber, tuttav või suvaline möödakäija, kaasreisija ühistranspordis või isegi mööduv autojuht. Tõsi, abi tuleb mul paluda väga sageli. Ükspäev otsisin seal Tallinna Telliskivis üht kohvikut taga. Lõpuks andsin alla, palusin möödakäijalt abi ning jõudsin poole minutiga kohale. Iga kord, kui sõidan ühistranspordiga, pean küsima peatuses olijailt saabuva ühissõiduki liini numbrit. Poes või kohvikus palun teenindajal näidata endale, kus asub kaarditerminal. Ja kõige selle juures on abistamist väga erinevat. On neid, kes kaugelt karjuvad, kuhu ma minema peaks, teised tulevad ligi, aitavad, ja siis aitavad veel, ja mitte ei taha aitamist järele jätta...
Nagu ükskord, kui mind peatas keegi vanem proua, kes uuris, mis bussile ma minna tahan. Tõenäoliselt sellepärast, et olin bussipeatusest just möödunud... Juhtumisi polnud tegu aga minu bussipeatusega, vajalik peatus asus viiskümmend meetrit edasi. Otsustasin abi siiski kasutada, mine tea, järsku ongi juba minu bussipeatus, liiga kindel ma lumises Tallinnas just pole. Proua uuris sõidugraafikut, ei leidnud minu soovitut ja sahmis käbedalt läbi lume ja üle jää edasi järgmisse peatusse sõiduplaani kontrollima. Mina ainult oodaku, ta ajab kõik kohe korda.
Leidnud kaugelt bussipeatusest õige liini, tatsas ta tagasi, haaras mul kaenla alt hoogsalt kinni ja „Läksime!“ hõisates asutas tagasi õige bussipeatuse poole minema. Ta ei tahtnud kuulda sõnakestki sellest, et saan nüüd ise hakkama ja et ta võib rahus oma bussile minna, mis sest et see just peatusesse sõitis. Tädi saatis mind õigele bussile, ja jäi peatusesse oma bussi ootama, jättes mulle lakkamatu tänutunde ja süü tema aja raiskamise pärast. Sest vaadake, kõikide nende abipalumiste juures püüan seda alati teha nii, et potentsiaalne abistaja peaks võimalikult vähe lisaks pingutama.
Ootasin hiljuti peol kogu seltskonna lahkumist, et mulle võõrast baarist koos mõne nägijaga väljuda. Kes see ikka viitsib minuga välja tulla, jalutada bussipeatuseni ning siis üksinda tagasi tulla, samal ajal kui teised pidutsevad. Kindlasti oleks paljud sellega nõus, aga…
Kõik aitamised ei ole muidugi ilusad ja täieliku tänutundega. Üks Uberi juht saatis mind kord valjuhäälselt p***e, kui palusin tal sõita ühte kindlasse kohta maja ees. Teine kord sunniti mind Tallinna Sadamas laevale minemiseks ratastooli istuma, sest olevat kiire ja palju tegemist. Kuid alati saab hakkama, ja nagu üks tuttav minu nördinud Twitteri-postituse peale, kus kirjeldasin sadama ratastoolijuhtumit, ütles: „Sa jõudsid ju lõpuks siiski kohale.“
Samas ei tohiks abiküsijale vastu vaielda, tean ju mina ise kõige paremini, millist abi ma vajan. Ratastooli istutamine pani mind füüsiliselt ja psühholoogiliselt ülimalt ebamugavasse olukorda – ratastoolis ma ju ei tea, millised pöörangud, astmed, kalded ja muud konarused ees on. Kuid koos inimesest saatjaga liikudes saan seda oma valge kepiga hõlpsasti kontrollida. Olen vaielnud taksojuhiga, kes oli veendunud, et parim asukoht seisma jäämiseks on invakoht parklas, hoolimata minu selgitustest, et parim oleks peatuda ukse ees. Pärast üht tööpäeva bussiga koju sõites (neid lugusid on tõesti palju) vaidlesin ühe abivalmi naisterahvaga, kes ei olnud üldse kindel minu võimes üksinda koju jõuda. Ta oli nii järjepidev, et hakkasin juba abist keelduma paljalt seepärast, et ta teada ei saaks, kus ma elan.
Samas ei ole Eesti inimesed veel väga agarad ise abi pakkuma. Kord liigutati jälle teetööde käigus peatust, millelt tavaliselt bussile lähen. Olin jõudnud seal kakskümmend viis minutit seista ja imestada, et miks bussid ei liigu, kui esimene umbes sajast möödakäijast ütles, et peatuses olev silt soovitab sadakond meetrit edasi kõndida. Samas olen seisnud Hispaanias linnatänaval, oodates järjekordsesse suveniiripoodi sukeldunud reisikaaslasi, ning viie minuti jooksul küsis kolm möödakäijat, kas vajan abi.
Kord Birminghamis küsis hotelli administraator iga kord, kui välisuksest sisenesin, kas ma soovin, et ta aitaks mul tuppa jõuda. No ja rääkimata sellest Emma-nimelisest kohvikupidajast, kes tahtis mulle kangesti menüü kaanest kaaneni ette lugeda, hoolimata sellest, et olin valiku juba teinud ja seltskonnas oli kõigele lisaks ka mitu nägijat.
Kuid lõppude lõpuks tekitavad kõik need olukorrad minus ääretu tänutunde. Sest kui poleks olnud seda möödakäijat, kes andis teada bussipeatuse asukoha muutumisest, oleks mu ooteaeg võinud olla veelgi pikem. Kui poleks olnud üht abivalmis taksojuhti, kes nõustus aitama neljal pimedal leida linna pealt üles McDonaldsi, esitada seal tellimuse ning jõuda kogu laadungiga turvaliselt tagasi hotelli, oleks me ilmselt hommikuni nälga jäänud. Kui poleks neid teenindajaid, kes teevad natukene rohkem kui lepingus kirjas, saaks lihtsa salati ostmisest kõrvaltvaatajatele kindlasti naljakas, mulle üpriski tüütult keeruline seiklus.
On palju neid inimesi, kes iga päev kas või veidigi aitavad, oma abi suurust ehk ise hoomamatagi. Aitäh! Ole sa kas või silmini täis, nagu too härra seal liivahunnikute vahel, aga ikkagi, aitäh!
