Joe Brewer : Kui palju sind oma maa tulevik tegelikult huvitab?
Vaadakem korraks otse ja julgelt silma meie ees seisvatele mõningatele väljakutsetele:
- Erinevate hääletajate (valijate) grupid elavad täiesti erinevates reaalsustes
- Hirmu külvatakse pea permanentselt nii raadiost kui ka teistest meedia põhitegijatest külvates ettekujutust rahvateenritest kui türannidest ja kelmidest
- Elutähtsat informatsiooni kõikvõimalikest ohtudest meie ukse taga koheldakse kui spekulatiivset seisukohta või igal juhul ekslikku
- Suur osa valijaist on tegelikult loobunud usust, et ka neist midagi sõltub või et nemadki on osaks sellest riigist
Neid seisukohti ei saa faktidega ümber lükata ega neid kasutada kui raudkindlaid avalikke arvamusi poliitiliste platvormide kujundamiseks. Selle asemel vajame hoopis uut teemat poliitilises hariduses ja arusaamises - võimet ja oskust poliitilist vaimu seestpoolt vaadata ja muidugi ka teadmist selle kohta. Selguse mõttes võib siia kohe tuua näite:
Lugedes artiklit selle kohta, kuidas peaksid konservatiivid USA-s vastu seisma vasakpoolsete lugupidamise ja empaatia puudumisele, valdas Joe Brewerit õudus. Autor oli võtnud kaugeltki mitte lõpliku Jonathan Haidti teooria ja selle kohaselt peaksid konservatiivid liberaale kohtlema kui "psühhopaate", kes pääsevad alati terve nahaga valetades oma poliitiliste oponentide kohta. Autor läks veelgi kaugemale ja soovitas isegi kindlustada olukord, kus liberaalide (kes valetavad ja ei oma konservatiivide suhtes piisavat respekti) sellisele käitumisele järgneb kindel ja konkreetne tagajärg. Ent see oli alles algus. Seejärel vaatas Brewer läbi ka kommentaarid selle avalduse kohta ja need osutusid kullaauguks kõigile neile, kes soovinuks oletuste, uskumuste ja suhtumiste virvarri uurida, mis jagas maailma "meieks" ja "nendeks" ning mis oli võimsaks hoovaks "õige" viha vallandamisel liberaalide ja progressiivide suhtes. Meiegi kommentaariumid pakuvad üht-teist, kuid üldistuste tegemiseks pole see materjal piisav.
Järgmised arutlused peaksid olema omamoodi fundamentaalsed mõistmaks poliitilise psühholoogia olemust.
Sisevaade Nr. 1: Emotsioonid kujundavad arvamuse
Haidt on tegelikult teinud rohkem, kui formuleerinud lihtsalt "Moraalsete aluste Teooria" (Moral Foundations Theory). Ta on välja arendanud ka suhteliselt robustse moraalse arvamuse teooria , mida nimetatakse sotsiaalse intuitsiooni mudeliks (the Social Intuitionist Model) ning selle kohaselt määrab ja kujundab just emotsioon meie moraalse suhtumise ja seda veel enne seda, kui kujunevad ja formuleeruvad ratsionaalsed põhjused meie positsiooni kujundamiseks. Teisisõnu oleme me pigem kaitseadvokaadid kui filosoofid ja me oleme oma kinnisideede ja väljakujunenud arvamuste orjad. Meil on kinnisidee ka selle kohta, et just meie moraalne seisukohta ja vaatenurk on õige ja moraalne ja vajadusel asume seda kohe kaitsma (isegi siis, kui meil tegelikult õigus ei ole. Me ei alusta kunagi võimalike eelduste paljususega ega järgi selle loogilist tõestamise rida (analüüs), vaid jääme ikka kindlaks üldistele või isiklikele väljakujunenud arvamustele ning see protsess on sageli alateadlik. Sellegi teadmise omaksvõtmine nõuab tegelikkuses praktikat.
See on otseselt seotud psühholoogilise fenomeniga, mida kutsutakse "kinnituse erapoolikuseks" (confirmation bias) ja mis tähistab juba ette kriitilist suhtumist kõigesse sellesse, mis ei ühti meie poolt varem omaksvõetud arusaamade või seisukohtadega ja erineb sellest kasvõi pisut. Inimene otsib uues ja harjumatus sageli vaid kinnitust juba olemasolevale (omaksvõetud) seisukohale, erinev lihtsalt "ei saa olla" või "ei ole tõsi". Seda võib selgesti näha igapäevases poliitikas, kus omaksvõetud hoiakud kasvõi erinevate poliitiliste jõudude suhtes on väljakujunenud ja see ei kipu muutuma juba seetõttu, et "minul on õigus". Samal ajal kaasneb sellise hoiakuga umbusaldus ja isegi vaenulikkus kõigi nende suhtes, kes su "õiget" arvamust ja seisukohta ei jaga, teisisõnu - on erinev. Oma kivistunud ettekujutust või isegi luulu võetakse meil kui (loomulikult täiusliku) isiksuse osa ja selle kallale minek on esiteks pingutust nõudev ja on käsitletav kallaletungiga iseendale.
Sisevaade Nr.2: Erinevad hõimud ja humanismi nõrgenenud sidemed
Maailmasjadest arusaamiseks ja nende mõistmiseks peame oma kogemuse erinevad tahud jaotama selgetesse kategooriatesse. See tähendab, et eraldi tuleb vaadelda lapsi ja täiskasvanuid, töötuid ja tööga kindlustatuid, kodu- ja välismaist ja nii edasi, tegelikult teeme me seda ju kogu aeg.
Mis aga ei ole üldiselt teada, on see, kuidas õrnad ja vaevutajutavad tunded rajavad endale tee iga grupi moraalsetesse hinnangutesse. Poliitikamaailmas jaotame maailma erinevatesse kategooriatesse nagu liberaalid, konservatiivid, sõltumatud, keskmised ja libertariaanid. Igale neist omandame mingi omaduse, mis meile tundub iga grupi puhul loomulik olevat ja ka need hinnangud teiste kohta on kantud eeskätt just emotsionaalsest faktorist ilma, et me ise sellest endale arugi annaksime.
Tulemusena näeme sageli reaalsust sellisena, et need, kes meist erinevad, tunduvad meile "vähem inimlikuna". Tehniline termin selle jaoks on "infrahumaniseerumine" (infrahumanization) ja tähistab ta ei rohkem ega vähemat kui inimesest allpool olevat. Tavapraktikas väljendub see sageli just selles, et oponenti kutsutakse sitikaks, viiruseks või loodusõnnetuseks ja igal nimetatud juhul (neid on enamgi) suhtutakse oponenti kui alamat sorti olevusse. Tulemusena saame empaatilise komponendi, mis juhib meie sotsiaalset emotsiooni nagu näiteks meeldimine ning süütunne või kahetsus on oluliselt nõrgendatud. Tänu sellele on ka ühel poliitilisel grupil "teise" suhtes sageli olematu annus sümpaatiat.
Sisevaade Nr.3: Taju kujundab reaalsuse.
Vaatamata sellele, et objektiivne reaalsus on täiesti olemas, ei pruugi inimene selles otseselt elada. Me tajume maailma läbi keha kogemuse ja see kogemus on sageli kujundatud just meie tajude poolt.
Konkreeetne näide võib olla kasvõi värv. Mida me tajume punasena, on tegelikult väga keeruline protsess, mille käigus footonid tabavad meie "retinat" ja meie aju fikseerib piirid ning arvutab välja, kuipalju informatsiooni tuleb kolmest erinevast rakust kindla tundlikkuse ja lainepikkusega ja alles siis formeerub meil peas arusaam punasest.
Teisisõnu, meie arusaam "punasest" on bioloogia, füüsika ja kultuuri koosmõju. Selle fenomeni suurepärase käsitluse võib leida George LaKeoff'i kirjutisest "Women, Fire and Dangerous Things: What Categories Reveal about the Mind".
Mis on aga tõde kogemuse konkreetsete aspektide kohta, kehtib ka abstraktsemate konstruktsioonide kohta poliitikas. Edumeelsed ja konservatiivid omavad vägagi erinevat arusaama vabaduse, julgeoleku, patriotismi ja võimu kohta. Meie arusaamad turgude ja valitsuste toimimise põhimõtete kohta põhinevad meie tajudel selle kohta, kuidas me reaalsust vastu võtame. Sama käib loomulikult selle kohta, kuivõrd heas ühiskonnas me elame. Ehk - meie uskumused ja vaated maailmale kujundavad meie ettekujutuse sellest, mis on reaalne.
Poliitiliste muutuste strateegia
Mis juhtuks, kui inimesed neisse toodud sisevaadetesse pisutki süveneksid ja nendega arvestaksid? Esiteks muutuksid nad teadlikumaks meie endi suundumuste ja tendentside osas ja saaksid aru ka neist, kes on erinevad, teistsugused. Sellele lisaks teadvustaksid nad ehk sedagi, et nad kohtlevad teistsuguseid kui alamaid olevusi nibg saaksid aru dialoogi vajadusest neis asjus, mis mõjutavad meid kõiki - olgu see siis kliimamuutustega seonduv või tervis. Dialoogi all peetakse silmas loomulikult võrdsete omavahelist suhtlust ja seda ei peaks kohtlemisega segamini ajama. See peaks aitama aru saada sellestki, et inimestel võivad olla erinevad arusaamad, usk ja lootused ning see on täiesti normaalne.
See looks eeldused tegelike muutuste strateegiaks:
Välja tuleks selgitada kõigepealt sellesama poliitilise psühholoogia kaudu erinevate gruppide olulisemad erisused ja otsima ühise kultuurikonteksti kaudu nende erisuste ühisosad. Üksteise tegeliku ja siira tundmaõppimise käigus kujuneb usaldus ning see vomakorda võimaldab luua uusi koalitsioone justnimelt ühiste probleemide pinnalt ja kindlasti on neile ühistele punktidele olemas ka ühine, üldinimlik platvorm, mis võib olla aluseks mitte ainult mõistmiseks, vaid ka ühiseks tegutsemiseks.
See on väärt ja väärikas strateegia. See baseeerub arusaamisel, kuidas mõistus tegelikult töötab selle asemel, et lähtuda vaid eelarvamustest ja valedest kontseptsioonidest. See baseerub muuhulgas ka inimeste loomulikul vajadusel rajada omavahel usaldust vaid erinevuste nägemise ja neist lähtumise asemel.
Ilmselt on palju neid, kes arvavad, et see kõik on liiga naiivne. On kindlasti palju konservatiive, kes on otsustanud, et "me oleme vaenlased" ja seetõttu vähem inimlikud. Loomulikult on vahe reakstionääridel, kibedust, ja trotsi täis poliitilistel liikumistel (isiklik huvi üldise asemel) ning üldinimlikest huvidest lähtuvatel rühmitustel (on neid veel ikka?!), kuid aru peaks saama sellestki, et paljud meie probleemid lähtuvad just rumalusel ja viisil, kuidas meie hallollus toimib.
Märkus moraalsete aluste teooria kohta
Haidt on ära teinud suure töö ja toonud välja viis moraalset alust. Ta on kokku pannud ülevaate, mis peaks aitama mõista seda, kuivõrd on inimese isiklik olemus põhjendatud iga aluse puhul nin lisaks sellele saab igaüks üsna lihtsalt enese peal kontrollida kas ta on pigem liberaal või konservatiiv. Tülikas kuid äärmiselt efektiivne on vaadelda konservatiivi läbi liberaali prisma ja vastupidi, selleks on terve küsimuste süsteem ja siin kirjutatu on ajendatud vaid soovist panna mingigi mõte selles suunas liikuma. Vaata lisaks: http://www.cognitivepolicyworks.com/who-we-are/
