3. oktoobril tähistati kõikjal Saksas suurte pidustustega kahe Saksamaa üheks saamist. Aasta olulisemat riigipüha on peetud juba 28 korda, üsna kopsakas on seegi kord programmivihik kõigi üritustega, mis algasid juba esmaspäeval. Berliini linna püstitati mitmeid lavasid, et esineda saaksid populaarsemad saksa ja rahvusvaheliselt tuntud kunstnikud. Pole ühtegi endast lugupidavat asutust, kes ei pidutseks avalikult koos kõigiga, ning paljud institutsioonid, säälhulgas kantsleriamet, Riigipäev ja valitsus, hoidsid oma hooneid kolm päeva avali uksi.
Esialgne ida-läänesakslaste võõristus üksteise suhtes on tänaseks oluliselt vähenenud. DDRi kodanike revolutsiooniloosung „Meie oleme rahvas!“ kehtib nüüd kogu saksa rahva kohta. Ja poolitatud rahva toonane hoiak „Mis kokku kuulub, see kokku jääb!“ on saanud ajapikku üha enam tõestatud.
Kuid ühel Saksamaa külalisel õnnestus kolme päeva jooksul lõhestada siinset rahvast, ja arvatakse, et mitte kogemata. Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani riigivisiit tekitas algusest pääle elavat kriitikat, sest ei poliitikute ega tavainimeste meelest poleks tulnud diktaatorikalduvustega, inimõigusi rikkuvat Erdoğani ei kutsuda ega vastu võtta. Praegu näiteks istub Türgi vanglates teadaolevalt 50 Saksa kodanikku, neist 5 poliitilise süüdistusega. Umbes 35l Saksa kodanikul on Türgi riigist lahkumine tõkestatud. Loomulikult ei piirdu inimõiguste rikkumine ainult välismaalaste kehva kohtlemisega, sestap oli väga paljude meelest vale ja kohatu punase vaiba lahtirullimine tema ees nii Berliinis kui Kölnis.
Erdoğan tegi visiidi ajal mitu asja korraga. Kuna Türgi liir aina kukub, makstes parajasti 14 senti, oli tuleku üks põhjus otsida investeerijaid ja sõlmida sakslastega koostöölepinguid. Teise väga tähtsa asjana tuli president avama hiljuti valminud Saksamaa suurimat mošeed Kölnis. Arhitektid Gottfried ja Paul Böhm on loonud omanäolise, läbipaistva ja suurejoonelise kõrge kupli ja kahe 55 meetri kõrguse minaretiga ehitise. Korraga mahub sinna Allahit paluma 1200 usklikku, kuid avamisele oodati koguni kuni 20 000 uudistajat. Türgi-islami ühing Ditib, Ankara valitseja käepikendus Saksamaal, väidab sunniitide keskmošee ehituskulude 30 miljonist kaks kolmandikku olevat kaetud annetustega.
Erdoğani visiit kulges talle omasel viisil, ainult tema dirigeerimise all.
Esimene asi, millega Erdoğan vastuvõtjaid šokeeris, oli tervitus moslemi-vendade maneeris, pöial peopesal ja neli sõrme harali. See oli „kalkuleeritud provokatsioon, millele tuleks võõrustajatel osutada ja selgitada, et Saksamaal peaks külaline ennast teisiti üleval pidama kui autokraadina harjumuspäraselt Türgis“, arvas Bundestagi asepresident Kubicki.
Teise asjana ulatas ta riigikantsler Merkelile lehed 69 „terroristi“ nime, aadressi ja fotoga ning nõudis nende väljaandmist Türgile. Pole tähtis, et Saksamaa liitvabariik on toimiv õigusriik, Erdoğan ise määrab, kes on terrorist, kes mitte. Seda teemat jätkas külaline igas esinemises, süüdistades võõrustajariiki küll terrorismi mahitamises, küll rassismis.
Et Saksamaa on andnud poliitilist asüüli Ankara režiimi ja Erdoğani kriitikutele, vihastas presidenti põhjalikult. Tema väitel tunnevad ka kurdi alaealised relvastatud terroristid ennast Saksamaal turvalisena. Lubamatu rassismiilminguna tõi kõneleja välja kriitika Saksa jalgpalli rahvusmeeskonna türgi rahvusest mängijate pihta fotode avaldamise järel Erdoğaniga. Nüüd olevat „meie Özil ja meie Gündogan“ tõrjutud. „Me nõuame, et rassism Saksamaal lõpetataks.“
Et rahvas Saksamaal pole üks, oli kõigile palja silmaga kaugele näha. Tuhandeid Erdoğani pooldajaid, sündimisest saadik Saksamaal elanud, tuli kohtuma OMA presidendiga. Sealse maa kombe kohaselt lehvitati suuri punaseid lipukangaid – uskuge, see on õudne tunne, mida üks kord kogenuna tulevikus väldin. Kommunistliku Vene punalipud ei mõjunud nii allasuruvana – OK, ei olnud neil siis võib-olla ka nii palju punast riiet, defitsiit ikkagi. Ei olnud ka sellist emotsionaalset võimendust, lipulehvitamise energiat, seda eneseväljendust ja -identifitseerimist lipu abil ja kaudu. Koged, mis on tuhandepäised hordid, ja see kogemus on hirmutav. Tõsi, siinkohal on tajutav, et tegemist on mittemeiega. Et oleme meie, ja on – nemad. Enam ei ole „Wir sind ein Volk!“, unista edasi!
Mulle näis, et ka 4000 Saksa politseinikku ei tundnud end turvalisena, eriti kui Erdoğani julgeolek neid Kölnis kõrvale surus ja ise riigivõimu ülesanded oma kätte võttis. Võõra riigi korravalvurid omavolitsevad teises riigis, jagades käske kohalikule politseile („Võta need kolm kinni, vii minema, või me teeme seda ise!“)! Läks poolteist tundi, enne kui Saksa politsei korra pidamise enda kätte sai.
Niisugused olid lood. Ja pealkirjad meedias vastavad: „Tuli, käsi pikal, palujana, aga käitus kui pöörane!“ Või kuidas teie tõlgiksite sõna Berserker?
