Üks mõistulugu räägib, kuidas kaks noormeest vaidlesid, kas tohib korraga suitsetada ja palvetada. Nad ei saa ühele nõule ja lähevad rabi juurde juhatust otsima. Üks ütleb: rabi, kui ma palvetan, siis ei tohi ma ju suitsetada? Loomulikult, ütleb rabi, palvetades peame sellest maailmast eemalduma. Sul on õigus. Teine aga ütleb: rabi, ma olen kirglik suitsetaja ja vahel tahan väga poole suitsu pealt palvetada. Kas ma siis ei tohi seda teha? Muidugi, mu noor sõber, sul on õigus, arvab rabi. Palvetada tohime igas olukorras. Selle peale muretseb rabi teinepool: neil ei saa ju korraga õigus olla? Ka sinul on õigus, konstateerib rabi.

See arutelu peegeldab tegelikkust märksa paremini kui matemaatika lihtsad tõlgendused. Oleme koolis õppinud, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Sama käib korrutamise kohta. Ütlemata jäetakse aga midagi märksa olulisemat. Paljude teiste tehete tulemus sõltub tegurite järjekorrast. Nii on see näiteks lahutamise ja jagamisega. Võib-olla sellepärast on lahutus sageli nii frustreeriv ja jagajale jäävad tihti vaid näpud. Tegelikult on maailm veel keerukam. Isegi liitmise puhul on vahel määrav, millises järjekorras asju tehakse. Eriti siis, kui on vaja liita tohutu hulk väga erinevaid arve. Erinevus ei pea olema kosmiline. Vanemate arvutite puhul tekkis probleem juba ühe rubla või krooni liitmisel kümnele miljonile. Täna peab olema ettevaatlik, kui tahetakse lisada üht senti kvadriljonile (ehk miljonil miljardile) eurole. Ega see polegi võimatu soov. Ungaris trükiti 1946. a raha nimiväärtusega miljon kvadriljonit pengöt. Exceli tabel võib siis valetada. Et saada õige vastus, tuleb alustada väiksemate arvude kokkuliitmisest. Sama on ka diplomaatias või mistahes läbirääkimistes. Tulemus kipub väga sõltuma argumentide esitamise järjekorrast.

Teadusmaailma ülesanne on jõuda järeldusteni, mis ei sõltu liidetavate järjekorrast. Või siis teha endale ja teistele selgeks, et argumentide (esitamise) järjekord on oluline. See on koht, kus endast lugu pidavad teadlased kipuvad hirmsasti vaidlema. Vaidlus on põhimõtteline ja armutu, sest ilma selguseta ei saa teadus edasi minna; veel vähem head nõu anda. Matemaatika tunneb mitut näidet, kus manipuleerimise kaudu saab mistahes (või kellele iganes sobiva) vastuse anda. Nii juhtub siis, kui tegemist on tingimisi koonduvate ridadega (mille liikmete absoluutväärtuste summa on lõpmatu suur). Kui on tarvis summeerida näiteks geomeetriline rida 1+1/2+1/4+1/8 jne, saab seda kergesti teha ja vastuseks on 2. Harmoonilise rea 1+1/2+1/3+1/4+1/5 jne summa on lõpmatu suur. Kui aga proovida arvutada sellise harmoonilise rea summat, mille liikmete märgid üle ühe muutuvad: 1-1/2+1/3-1/4+1/5-1/6 jne, on tulemus ootamatu. Liikmeid sobivalt järjestades on vastuseks mistahes etteantud arv ja seda täies kooskõlas matemaatika reeglitega.

Teadlased, kes materjali esitavad, peavad selgitama ka protsessi: kuidas tõendid ja faktid on saadud, kuidas on need omavahel seotud, mida need tähendavad ja millised on otsuste tagajärjed.

Meie praeguse elukvaliteedi üks aluseid ja samas maailma toimimise mõistmise üks suuremaid probleeme on tohutu ‒ sisuliselt lõpmatu ‒ faktide hulk. Neid lisandub sõna otseses mõttes iga hetkega. Selles teadmiste ookeanis orienteeruda on keerukas isegi tippteadlastel. Kõigi faktide omavaheliste suhete arvestamine on praktiliselt võimatu. Mingil hetkel tuleb teha valik, mida võtta ja mida jätta. Enamasti teeb selle valiku meile antud haridus või asjad, mis kuskilt kokku loetud. Need kõik võivad olla õiged, aga päris kindlasti pole see kogu tõde. Suhteliselt lihtne on eristada kõige kaalukamad argumendid. Näiteks see, et meil üldiselt kasvab mets hästi. Kui mõnda juhuslikult valitud kohta Eestis inimene sadakond aastat ei puuduta, siis üsna tõenäoliselt saab sellest kohast mets. Eriti lihtne näib kaalukate argumentide leidmine siis, kui puudub konkreetse valdkonna tunnetus ja arusaamine, mis on arvude taga.

Märksa raskem on otsustada, millised asjaolud võib arvestamata jätta. Erinevad inimesed teevad erineva valiku. Mis veel olulisem: nad panevad argumendid erinevasse tähtsuse järjekorda. Teisisõnu, igaüks summeerib üht ja sama tingimisi koonduvat rida oma järjestuse alusel. Pole vaja isegi argumentide kaalukusega mängida. Piisab nende sobivasse järjekorda sättimisest. Pole siis üldse imelik, et igaühel, kes arutlusse sekkub, on täpselt tema arvamust kinnitav analüüs põues. Nii juhtus see puidurafineerimistehase saagas, jätkub põlevkivi kasutamise problemaatikas ja on sündinud palju kordi eri sadamate ehitamise üle peetud vaidlustes.

Sellel situatsioonil pole midagi pistmist ei teaduse ega teadusliku tõega. Eriarvamuste taga on mingil hetkel tehtud otsused, millised faktid või argumendid on olulised ja millised mitte. Selliste otsuste korrektne põhjendamine on enamasti äärmiselt raske. Matemaatikas ja füüsikas sõnastatakse need üldjuhul hoopis eelduste või aksioomidena. Seetõttu on need otsused keerukate situatsioonide käsitlemisel harva teaduspõhised. Kui proovida sildistada, siis heal juhul on need väärtuspõhised ja veidi kehvemal juhul teadmatuspõhised, aga häirivalt sageli eesmärgipõhised. Duke’i ülikooli James B. Duke’i psühholoogia ja käitumis­ökonoomika professori Dan Ariely sõnadega: meie ajul on hämmastav jõud, kuid enamikul juhtudel me ei kasuta seda oma otsuste tegemiseks, vaid oma juba tehtud otsuste õigustamiseks.

Sellest, et kõikvõimalikke analüüse ja seisukohti püütakse väärindada neid teaduslikeks nimetades, ei muutu need paremaks. Tulemus on hoopis see, et ühiskond kaotab usalduse teaduse ja igakülgselt põhjendatud interpretatsioonide vastu. Näeme seda nii lapiku maa teooria laias kandepinnas kui ka vaktsineerimisvastasuse püsivuses. On ju täiesti mõistetav, et isegi kõrgema haridusega spetsialistid ei suuda teha vahet, mis on nüüdisajal naabervaldkonnas teaduse viimane sõna ja mille kohta öeldakse sisuturunduslikult, et „teadlased on tõestanud“.

Võib-olla aitaks orienteeruda tähelepanek, et teadlased, eriti tippteadlased, ei kasuta sellist retoorikat. (Välja arvatud siis, kui räägitakse näiteks Pythagorase teoreemist.) Pigem kõnelevad nad faktidest ja argumentidest, mis (ja eelkõige miks) üht või teist interpretatsiooni või lahendust toetavad, ja sellest, kui suur on nende argumentide määramatus. Nii et kui keegi räägib, mis on arvude taga ja kuidas näiteks eri aastatel (või muidu kontekstist sõltuvalt) võivad samad arvud midagi hoopis erinevat tähendada, on see vihje, et rääkijat tasub tõsiselt võtta.

Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni volinik Carlos Moedas küsis mõne aasta eest teadusnõustamise problemaatikat analüüsides retooriliselt, miks on ühiskond teaduslike argumentide ja tõendite puhul nii armutu. Ja kui ühiskond on nii skeptiline, siis mida tähendab see neile, kes peavad vastu võtma poliitilisi otsuseid? Ta vastas ise, et inimesed ei soovi enam teadlasi lihtsalt usaldada. Nad ju ei suuda hinnata, kes on teadlane ja kes end üksnes ise teadlaseks nimetab. Ei piisa tõendite ja faktide lauale lajatamisest. Need, kes materjali esitavad, peavad selgitama ka protsessi: kuidas tõendid ja faktid on saadud, kuidas on need omavahel seotud, mida need tähendavad ja millised on otsuste tagajärjed.

Tollal mõtles ta adressaatidena neid, kes peavad tegema poliitilisi otsuseid. Juuni lõpul Dublinis Euroopa riikide peateaduritele esinedes pani ta kuulajatele südamele, et ka ühiskond peab neist selgitustest osa saama. Sest muidu ei ole lihtsalt võimalik vajalikke otsuseid realiseerida. Ja siis on parem need tegemata jätta. Aga seda luksust ei ole küll hea ühelegi valitsusele pakkuda.