Professor Marju Lauristin markeeris tema 100. sünnipäevale pühendatud konverentsil Tartu ülikoolis kriipivat mõtet, et ühiskond kipub väga muutuma ja et mõned muutused ei pruugi meile kõige paremini meeldida. Mis neis muutustes nii väga imelikku on? Muutunud on vaid paari deviisi tähendus. Ütlemised nagu „Kedagi ei jäeta maha“ ja „Igaüks loeb“ on lihtsalt omandanud uue tähenduse: ükski arvamus pole enam ebaoluline ja raamatu või ajalehe lugemise asemel loetakse hääli või klikke. Arvamuste spekter oli veel paarkümmend aastat tagasi kõvasti kaldu parketikõlblikkuse poole. Nüüd esindab see kogu Eesti rahvast. Muutus on lihtsalt toimunud nii kiiresti, et meie, olgu siis ühiskonnana, akadeemiana või ka ajakirjandusena pole osanud sellega toime tulla.

„Rahvas on rääkinud“ tähendab nüüd, et rahvas on usaldanud oma hääle(d) kellelegi teisele. Nõnda on saanud jälle oluliseks klassikaline küsimus: kui võim on rahva käes, siis kelle käes see tegelikult on? Ka see mõttelõnga ots on saanud mõneti ebatavalise sisu. Praegu võib ju tunduda, et võim on areenilt lausa kadunud. Seetõttu on nüüd, akadeemik Gustav Naani (1919–1994) sajanda sünniaastapäeva taustal hea küsida, et kas vaim peaks võtma neljanda võimu.

Paljud praeguse meile mitmelt poolt vastu vaatava olukorra sümptomid vastavad klassikalise revolutsioonilise situatsiooni tunnustele. Kunagi õpiti seda, mis sellises olukorras teha ja millest alata, söögi alla ja söögi peale. Üks töövahendeid sadakond aastat tagasi olukorras, kus avalikult võimu võtta ei õnnestunud, oli põranda alla minek. Praegu enam põranda alla minna ei saa. Põranda­alune on täis. Sealt pulbitseb alternatiivmeediat nagu ööklubis suitsu. See suits täidab meeled ja kipub ähmastama juba vaadet sellele, mis ühiskonnas toimub. Isegi sellele, milline võiks olla üks terve, tugev ja – järjest populaarsust võitva sõnaga – säilenõtke ühiskond.

Veidi on praegusel olukorral puutumust kliimateadusega. Arvatakse, et kliimat esindab hästi 30 aasta pikkune ajavahemik. Selles kontekstis kliima tõepoolest muutub. Kolmkümmend aastat suutis ajakirjandus, kuigi nõukogude võimu poolt kõvasti muserdatud, neljanda võimuna täita tollase võimuvaakumi. See oli rohkem kui kriitiline aeg meie riigi ja ühiskonna jaoks. Mitmed inimesed ka minu kõige lähedasemate seas ütlevad, et viimati puudutasid neid poliitika asjad sama tugevasti kui praegu siis, kui ETV eetris oli saade „Mõtleme veel“.

Inimene sarnaneb ahviga selle poolest, et mida kõrgemale ronib, seda rohkem ta oma tagumikku näitab. Kuidas peaks meedia seda olukorda kajastama?

Äkki on meil lihtsalt olnud liiga hea elu, mille käigus oleme kaotanud puutumuse tegelikkusega ja selle kaudu ka perspektiivitunde, jälgides maailma vaid kahemõõtmeliselt tele- ja telefoniekraanilt ja jättes kõrvale kaine mõistuse. Kuigi ka kaine mõistus võib vahel olla Läti viinast purjus, küsiks siiski: kuidas endale selgitada, et perspektiivitunne (pigem selle kadumine või nihestumine) võib asju muuta nii meeletult, et pooltäis klaas võib tunduda lausa tühjana? Otse ülalt alla vaadates see ju nõnda ongi.

Francis Baconile (1561–1626) omistatakse ütlemist: inimene sarnaneb ahviga selle poolest, et mida kõrgemale ronib, seda rohkem ta oma tagumikku näitab. Faktipõhise mõtlemise esindajana tahaks siinkohal kangesti küsida: mida peaks ajakirjandus sellest kajastama? Kas seda, et keegi on kõrgele mäe tippu või lavale punasele vaibale jõudnud? Või seda, et alt vaadates paistabki tagumik suuremana kui pea?

Muidugi on toodud võrdlus viisakuse piiril ning selletaolisi ei tohiks avalikus kohas tolereerida. Viisakuse üks alustalasid on see, et heas seltskonnas suhtutakse nii pisiõnnetustesse kui ka ebaviisakusse kindlal moel: ignoreeritakse, tehakse nägu, et ei märgata, ning valjusti ei kritiseerita. Selline suhtumine ei ole põõsasse pugemine. See on kaitsereaktsioon, et saaks üldse viisakuse piires jätkata. Sest viisakas peab olema ühel kindlal moel, aga ebaviisakas saab olla lõpmata arvul viisidest. Seetõttu suruvad ebaviisakad inimesed nii ebaviisakuse kui ka selle üle arutlemise meile kõigile kohe peale niipea, kui selle tarkuse unustame.

Me elame kiiresti laienevas avalikus ruumis. Isegi kui väga tahame, et see oleks puhas, pole see alati nõnda. Mida kaine mõistus soovitaks teha, kui avastame huvitava sümboli või omapärase sõnumiga teksti näiteks avaliku ruumi ühe elemendi ehk avaliku tualeti privaatkabiini või siis mitteavaliku tualettruumi seinalt? Kindlasti on hea see dokumenteerida folkloristika vajadusteks sarnaselt sellega, kuidas akadeemik Juhan Peegel dokumenteeris sõduriargood. Aga seejärel kutsume maalri või puhastusfirma ja kindlasti ei tiražeeri seda. Avalik ruum, kus me elame, ei ole mitte ainult linnaruum, kus saaksime turvaliselt kell kolm öösel jalutada ilma, et oma naha(värvi) pärast kartma peaks. See on ka väärtusruum ning meedia ja arvamuste ruum, mida peaks valitsema neljas võim.

Ajakirjanikud ja nende õpetajad teavad vist kõige paremini, et meemidega ei tasu võidelda. Aga avalikku ruumi saab meemide meelevallast hõivata. Muutuste keerises tundub olevat hägustunud, mis on kiiresti muutuva avaliku ruumi tähendus. Tundub olevat kaotsi minemas ka positsioonivõitluse tähendus selles ruumis. Meenutame malemängu – väga harva alistatakse vastane elegantse kombinatsiooniga. Enamasti võidetakse positsioonimänguga, ruumi hõivamise kaudu.

Kui mõtleme tulevikule, kus meie lapsed tahaksid elada, siis võiks seda raamistada üsna lihtsate unistustega. Kas suudame unistada, et Eesti 20 aasta pärast elaks teadmistepõhiselt? Et avalik ruum oleks puhas, turvaline ja teadmistepõhine? On mõned lihtsad knihvid, mida selle jaoks teha ja mida mitte. Neile, kes soovivad kahjude minimeerimist: ära vaidle rumalaga, sest kõrvalseisja ei pruugi teie vahel vahet teha. Neile, kes tahavad olla positiivsed, tuleb modifitseerida üht Juhan Peegli keskset sõnumit. Kui tema rõhutas, et tõe eest tuleb võidelda, siis praegu on olukord teine. Tuleb võidelda selle ruumi eest, kus tõde levida saaks.