Kersti Nigesen: Suurte koolide aeg on ümber saanud

Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen (69) mõtleb variantidele, kuidas raskete olude kiuste lapsi koolitada.

Me istume VHK gümnaasiumimajas, massiivsed tumedad talad lae all. Kersti Nigesen tuli just koosolekult, ütleb, et see võttis kõvasti energiat, sest jutud olid murelikud.

Kohviaparaat suriseb („Te joote ikka kanget?“) ja aeg-ajalt haarab direktor Nigesen heliseva telefoni, mõnele kõnele vastab kohe, mõnele lubab tagasi helistada.

„Nii, mida te tahtsitegi küsida?“

On teil varem olnud selliseid aegu, kus paar nädalat enne kooli algust polnud veel täit selgust, kuidas õppetöö täpselt käima hakkab?

On olnud igasuguseid aegu. Olukordi, kus Vanalinna Hariduskolleegiumis oli ruumi nii vähe ja toole polnud kuskilt võtta ja pidime ennast lohutama: ka vanasti sõid lapsed püsti seistes, miks nad siis praegu seda teha ei saa. Oleme elanud üle riigikorra muutuse. Praegu aga muutub kogu maailm ja need muutused on veelgi suuremad.

Pole vahet, kas süüakse istudes või seistes, viirus võib hakata külge nii või teisiti.

Meie kooli toitlustaja mõtleb meiega kaasa, kuidas paremaid võimalusi leida. Kui saaksime toidu tuua klassi, väheneks kontaktide arv. Ühekordsed nõud oleks liiga kallid ja mitte just parim lahendus keskkonnale. Kahe klassi peale on võimalik paigutada nõudepesumasin.