Marju Lauristin võtab Ekspressi vastu oma Tallinna-peatuspaigas – pisikeses korteris (triibuline diivanikate, väike kummipuu, väliskoridoris kloorilõhn). Siin peatub ta neljapäeva öösi­ti Brüsselist Eestisse jõudes. Otse nurga tagant algab Roosikrantsi tänav, mis Nõukogude ajal kandis Lauristini nime. Ometi ei tundnud Lauristin selle üle kunagi uhkust.

Teil on nüüd neli kodu – korter Brüsselis, Tallinnas ja Tartus ja suvekodu Käärikul.

Ei ole! Ma ei ole teadlikult asutanud endale erinevaid kodusid, mu ainuke kodu on Tartus, kus käin igal nädalavahetusel! Kui inimesel on eri linnades kodud, siis kaob kodutunne ära, ja see tekitab omamoodi skisofreeniat.

Brüsselis üürin neutraalset ööbimispaika, kuhu ma ei ole isegi oma asju viinud. Olen seal esmaspäevast neljapäevani. Siin Tallinnas on mul nagu hotell, kuhu tulen neljapäeva öösel kell üks Brüsselist lennukilt. Varem sõitsin kohe bussiga Tartusse, aga jõuda koju alles kell neli oli väsitav… Liiatigi ei tea ma saabumise aega, sest Estonian Airi asemel lendab see Adria jalgratas, mille lend jääb pidevalt hiljaks, üksainuke kord on ta õigel ajal jõudnud!

« Avalehele 29 Kommentaari