Metsateadlane: lageraie pole metsa lõpp

Kuue-seitsme aasta järel võib lageraielank siduda süsinikku samavõrra, kui ta ise seda vabastab, positiivseks muutub bilanss vähem kui kümne aastaga. Need, kes metsa lageraiega uuendavad, võivad seda teades rahuliku südamega magada, lubavad Eesti Maaülikooli teadlased.

Piiks. Päike sillerdab ja on õhu ebaoktoobrilikult soojaks paistnud. Piiks. Kuldkollased kased sahisevad õrnas tuules mändide ja kuuskede vahel. Piiks. Tunni vältel sõidab mööda üksik auto. Piiks. Umbes hektarisuurusel platsil on mõni üksik pikem puu ja rohi rinnuni. Piiks. Rohust tõusevad esile noored haavad, kased, varjud pikalt järel.

Piiks. Keset ala kõrgub neljameetrine juhtmeid täis metallmast, antenn ja muud peened seadeldised otsas. See piiksubki lakkamatult.

„Nägid! Üks süsinik just lupsas sisse!“ naljatavad metsateadlased vanemteadur Jürgen Aosaar ja professor Veiko Uri Eesti Maaülikoolist. Nad näitavad näpuga kahele „käpakesele“ seadme väljaulatuval osal. See on üks Maaülikooli ja Tartu ülikooli teadlaste koostöös püsti pandud seadeldistest, mis mõõdab süsiniku liikumist metsalagendikul. Sellisel moel mõõtmisi pole Eestis palju tehtud, tulemused selle uurimisala kohta alles hakkavad selguma.

Aparaadid mõõdavad tuule suunda ja kiirust, süsinikusisaldust õhus ja muid muutujaid. Nii saab kokku ulatusliku andmebaasi. Sealt saab arvutada, kui palju süsinikku eraldus mullast näiteks kõdunemise tõttu (aga ka nelja inimese hingamine masti all või möödasõitev auto paistab andmetest hiljem välja) ning millisel hetkel suudavad vohav rohi ja noored puud (täpse terminiga biomass) siduda õhust nii palju süsinikku, et raiutud alal tekiks süsiniku väljaminekute ja sissetulekute vahel tasakaal. Ja sealt edasi positiivne süsinikubilanss, kui taimed seovad süsinikku rohkem, kui seda tekib – nii nagu metsad Maal „töötavadki“.

Uri ja Aosaare töö tulemused annavad vihjeid, mida Eesti metsanduses teha, et Maa atmosfäärist veelgi paremini süsinikku siduda. Ring hakkab pihta lageraiest.

Jürgen Aosaar, mis sellest kõigest kasu on, mida te siin mõõdate ja teada saate?

Kaugemalt alustades: kasvuhoone­efekt ja globaalsed kliimamuutused arvatakse tulevat sellest, et inimese õhku paisatud süsiniku hulk on niivõrd suur.

Kui teame, kuidas meie metsad süsinikuringes käituvad, oskame neid ka paremini majandada, et nad hakkaks paremini süsinikku siduma. Lisaks on Eestil Euroopa Liidu liikmena vaja Euroopasse raporteerida, kuidas meie riigis eri maakategooriad (põllu-, rohumaad, märg­alad, metsad) süsinikku seovad.

Praegu ei tea me päris täpselt, kui palju metsad süsinikku seovad ja vabastavad. Kohalikke uurimusi pole veel piisavalt, osaliselt kasutatakse Rootsi andmeid. Meie uurimuste eesmärk on ka neid tühimikke täita, et saaksime oma metsade tegelikkust näitavaid andmeid.