Foto: Shutterstock

Milline kirjeldamatu möll! Rahvahulk voogas ja kees nagu tormlev meri. Liikuda sai ainult õlg ees tääviks. Viimaks jõudsin õige akna juurde, ent hilja. Toronto lennuk oli juba läinud. Ega midagi. Mulle anti vautšer taksoks ja hotelliks ning kaks 10dollarist toidukupongi, üks õhtu- ja teine hommikusöögiks.

Kohale jõudsin lihtsalt, hotelli nime ei mäleta, taksojuhiks oli puertoriikolane, kes rääkis inglise keelt minust halvemini. Hotelli tuba jahmatas: tohutu suur ja kõrge! See oli viiekümnendate aastate New York, mida ma olin näinud filmis „Ristiisa“. Kõik pidi olema hiiglaslik, nagu maailma pealinnale ette kirjutatud. Voodisse mahtunuks trobikond magajaid, kirjutuslaud oli pool pesapalliväljakut. Ega midagi, restorani!

Mustanahaline kelner ulatas mulle menüü, valisin road nõnda, et kokku tuleks täpselt kümme dollarit, ja esitasin tellimuse. Kelner tõstis püsti noomiva näpu. Ei, ei, sir, teil on õigus kulutada kaheksa ja pool dollarit, poolteist dollarit kulub mulle, sõnas teenindaja. Kui nii, siis nii. Hommikusöögil tellisin juba 8,5 dollari eest. Sama tume ettekandjaneiu ütles: teil on kulutada veel poolteist dollarit, võtke juurde kohv ja prantsuse sarvesai, ausõna, väga head, ma ise proovisin, kui tööle tulin.

Vaat siis, inimesed on erinevad.