150 korrust kondimootoril
Kui Anneli Vilu pilvelõhkujate linna Shanghaisse kolis, sai suurlinna sudus üsna pea selgeks, et maratonijooks tuleb mõneks ajaks riiulile jätta. Kuidas aga leida uus spordiala? Vastus saabus iseenesest.
Mu esimeseks Hiina-koduks sai korter 35korruselise elamukompleksi 31. korrusel. Tahtsin naljapärast proovida, kui palju aega treppidest kojujõudmine võtab, ja varsti lippasin treppe pidi kaks-kolm korda päevas – hommikul värske tunde saavutamiseks, pärastlõunal töölt või keeltekoolist koju jõudes ja mõnikord ka pärast turulkäiku, 10–15kilone seljakott koormuseks turjal.
Kõrvalepõikena pean tunnistama, et idee pole minu jaoks uus – juba üheksakümnendatel Lasnamäel 8. korruse üürikorteris elades eelistasin treppi liftile, kuid palju proosalisematel põhjustel: paneelmaja aeglane, logisev ja uriini järele haisev lift lihtsalt ei kutsunud end kasutama. Shanghai trepitreening muutub aga aja jooksul üha lennukamaks, varsti võtan astmeid paarikaupa ja kiirematel päevadel kestab ülesminek alla 4 minuti. Hakkan mõtlema, et motivatsiooni edendamiseks võiksin mõnel trepijooksul osaleda. Olen kuulnud New Yorgis ja Chicagos peetavatest maailmakuulsatest trepijooksuvõistlustest, kuid milleks lennata teisele mandrile pilvelõhkujaid otsima, kui neid on kodulinnaski rohkem kui rubla eest?
Samal ajal valmib uus, Shanghai ja kogu Hiina kõrgeim hoone – peaaegu poole kilomeetri kõrgune Shanghai Maailma Finantskeskus, mida rahvas kandilise tipu ja selles oleva trapetsikujulise ava järgi hakkab kohe hellitavalt “Pudeliavajaks” kutsuma. Elegantselt sihvakas hoone paistab mulle koduaknasse kätte. Lõpuks võtan julguse kokku, otsin välja hoone haldusfirma juhi telefoninumbri ja tõmban traati. Vastab morni häälega meesterahvas:
“Wei?”*
“Tere, olen teie naabruses elav linnakodanik ja sooviksin teada, kas teil on kavas oma hoones trepijooksu korraldada?”
“Mida??? Meil pole vaja treppidest käia, hoones on 90 lifti.”
“Ei, ma mõtlesin spordiüritusena – kas te olete mõelnud korraldada treppidest ülesjooksmise võistlusi?”
“See pole võimalik, mitte keegi ei jookse treppidest nii kõrgele üles.”
“See on maailmas üsna levinud sport, näiteks New Yorgi Empire State Building korraldab rahvusvahelist trepijooksuvõistlust juba aastakümneid. Teie hoone on veel kõrgem ja saaksite sellega kuulsaks. Kas pole hea mõte?”
Mees mühatab veel kord midagi “see pole võimalik”-stiilis ja viskab toru hargile. Ilmselt hakkab aga ideeseemneke sealt idanema, sest mõnda aega hiljem, kui elan Shanghaist tuhande kilomeetri kaugusel Sichuani provintsis, jääb meedias silma uudis, et “Pudeliavajas” toimus maailma kõrgeim trepijooks Sky Marathon. Lähen kahetsusest siniseks ja roheliseks, kuid midagi pole teha – üritus on minu teadmata ja osaluseta maha peetud.
Mõne aja pärast kolin Shanghaisse tagasi. Kui kolmanda Taevamaratoni kuupäev teatavaks tehakse, siis otsustan, et nüüd pean osalema, kas või nui neljaks. Uuel kodumajal on korruseid vaid 9 ja treeninguvõimalused on seega varasemast tunduvalt kesisemad. Kui kümneid kordi üles-alla sõelumine ära tüütab, hiilin naabruskonna kõrgeimasse, 20 korrusega hoonesse. Iga treeningukord annab uskumatu serotoniinilaksu ja terveks päevaks on tagatud õnnis zen-seisund.
Võistluspäev – 13. oktoober 2013 – läheneb kiiresti. Kuupäev pole juhuslikult valitud, vaid tähistab Hiinas juba iidsetest aegadest vanurite päeva, mil on kombeks mäkke ronida. Et Shanghais mägesid pole, korraldataksegi selle asemel sümboolne treppide vallutamine.
Otsustame, et mu abikaasa Christoph tuleb siiski võistluspaigale kaasa ja püüab kusagil läheduses oodata, kuni ma kolm-neli tundi hiljem, pärast jooksu ja kohustuslikke tseremooniaid, hoonest välja pääsen. Kohtumiskoha kokkuleppimine on aga üsna keeruline, sest telefon mu jooksupükste imetillukesse taskusse küll ei mahu ja kõik läheduses asuvad kohvikud on nii varasel kellaajal veel suletud. Kiire söök, takso ja saabumegi Christophiga Pudeliavaja jalamile, kus sajad saatusekaaslased ees tunglevad. Teadetetahvli andmetel on osalejaid seekord umbes 400, tubli neljandik neist on mittehiinlased.
Saan oma stardinumbri kätte, kuid elektroonilise ajavõtukiibiga tekib tõrge: see on mõeldud kinnitamiseks paeltega jalatsitele, minu jooksutossud on aga lukuga. Teeninduslaua näitsikud kihistavad naerda ja laiutavad käsi, praktilist abi neilt ei saa.
Koguneme stardinumbrite järgi latritesse nagu kariloomad ja saame osa avatseremooniast, mille põhiosaks on pikad hiinakeelsed kõned ja hommikuselt mornide nägudega pisikeste ja pontsakate tantsutüdrukute ergutus-show.
Kuulen, et kõrvallahtris seisev hallipäine, hämmastavalt heas vormis 60aastane hiina härrasmees osaleb jooksul juba kolmandat korda ja jõudis eelmisel aastal esimese 50 hulka. Üks itaalia noormees räägib oma trepitreeningust – ta käib varahommikuti metroos mööda allasõitvaid eskalaatoreid üles jooksmas, 10–20 minutit korraga, kuni kuri turvamees asja märkab ja ta minema ajab. Enamik osaleb samadel põhjustel kui minagi: kõrgelamute trepid lausa kutsuvad trennima.
Esimesed jooksusammud kulgevad mööda käänulisi kitsaid koridore ja juba jõuamegi tuletõrjujatele mõeldud trepikotta, mis on täiesti tavaline, metalltrepiga ja akendeta kitsas poole kilomeetri kõrgune uberik. Ilmselgelt pole see koht klaustrofoobide jaoks.
Alguses tormab päris palju jooksjaid minust mööda, pärast paarikümmet korrust aga olukord muutub ja hakkan ise teisi selja taha jätma. Mõned uljaspead on juba jooksu esimesel viiendikul täitsa omadega läbi ja hingeldavad käsipuu küljes rippudes, nii et pean pidevalt valjuhäälselt võistluse reegleid meelde tuletama: seinaäär jalutamiseks, käsipuu-poolne äär möödumiseks! Mõni tibi peatub iga korruse vahel, et nutitelefoniga sõpradele Weibosse* jooksvaid uudiseid edastada.Kuid siis, kui minu tunnetuse kohaselt peaks juba kolmandik teekonnast läbitud olema, ilmub seinale esimene tähis: 10. korrus. Kuidas, palun? Mõistan ühtäkki, miks hoonel vaid 100 korrust on. Kui tavahoonetes on ühe korruse kohta keskeltläbi 16–18 trepiastet, siis siin on see arv 16–24, kohati lausa 50.
Jalad saavad tööga hästi hakkama, aga hapnikupuudus on pidev ja piinav. Olen kuulnud, et trepijooksu tunnet võib võrrelda 100 meetri sprindiga, mis kestab 10 km järjest. Nii ta ongi, ülespoole liikudes ei teki hetkekski veidi lahedamat olekut nagu näiteks maratonijooksu esimesel kolmandikul.
42. korrus, esimene joogipunkt. Hing on paelaga kaelas ja luban endale üheminutilise taastumispausi. Kui järgmise trepini liigun, tõrguvad jalad ja mõistus igatpidi vastu: ees on ju veel üle poole maa jagu treppe! Puhta tahtejõu abil sunnin end jätkama.
66. korrus, teine joogipunkt. Higi tilgub igast sõrmeotsast ja igast juuksekarvast. Luban endale lausa kaks minutit hinge tõmmata. Kuulen ühelt möödujalt, et 80. korrusel on veel üks joogipunkt, ja selle mõtte toel suudan teekonda jätkata. Lubatud kõrgusele jõudes pole aga joogipunktist lõhnagi. Mu ees ja taga pole korruste kaupa ühtki teist hingelist, vaid kusagil kaugel ülal ja all on kuulda kõhedakstegevat sammudekõminat.
Viimased kaks korrust teevad kokku 160 astet ehk sama palju kui mu 9korruselise kodumaja trepil kokku. Ma ei tea, kust ma need jõuvarud võtan, aga saavad ka need astmed läbitud. Kõige viimasel trepil lükkab üks tagantpoolt lähenev spurtiv mees mu hoolimatult kõrvale ja läheb mööda, kuid jääb üles jõudes kohmitsema. Jooksen tasasele maale jõudes viimasel 10 meetril temast mööda ja ületan finišijoone otse ülbiku nina ees. Hurraa, läbi sai!
Asun hoogsalt hingeldama ja samal ajal saan Christophilt võistlusaruande: aeg umbes 35 minutit, üldarvestuses esimese kolmandiku seas, naistest umbes viieteistkümnes ja oma vanuseklassi ehk keskealiste naiste seas kindlalt esimene.
“Aga kuidas sa ise siia üles pääsesid?” suudan lõpuks hingeldamise vahele küsida.
“Kui allkorrusel oli enamik jooksjaid teele saadetud, anti ühel hetkel hiinakeelne korraldus “fotograafid, sajandale korrusele!”. Trügisin koos proffidega lifti ja mitte keegi mind ei takistanud.”
Kuuleme, et kõige kiirem mees läbis raja 20 minutiga, kõige kiirem naine 25 minutiga.
Koju jõudes kirjutan oma jooksufännist taani sõbrale võistluse kohta raporti. Kurdan, et kui tagasi Eestisse kolin, pean vist “tavalise” maratonijooksuharrastuse juurde naasma, kuna kodumaal ju teadupärast treppe napib. Sõber teeb eesti oludega tutvumiseks kiire guugelduse ja lohutab:
“Pole hullu, teil on ju Tallinnas Swisshotell – kui seal 5 korda üles-alla joosta, saabki 3000 astet täis. Või siis jooksed kolm korda järjest teletorni tippu.” Jee, kõik eestlased, treppidele!
Aga tegelikult… kui asja üle järele mõelda, siis kellel on vaja sportimiseks pilvelõhkujaid ja treppe, kui on olemas rikkumata loodus ja puhas õhk – asjad, millest Shanghais ja mitmesaja kilomeetri raadiuses vaid unistada võib.
