Aafrika!
06.30 Accra lennujaam, Ghana. Kahte ontlikku ja seljakottidega varustatud eestlast võtab vastu kohalik blaseerunud tolliametnik, kes ei kavatsegi üllatuda meie sealolekust. Eesti või Austraalia – kohalikus mastaabis üks mitte-aafriklane kõik.Oleme saabunud Lääne-Aafrikasse. White Man’s Grave (Valge mehe haud) – nii nimetas seda maakera osa mu hea inglise kolonialistist tuttav, kui kuulis meie plaanist sinna sõita. Tõesti oli meid Merimetsa haiglas täis pumbatud kõikvõimalikke vaktsiine ning Lariam oli malaariasääskede jaoks juba keele all. Enne hiniini leiutamist ei pääsenud valged kuigi kaugele rannikust, sest malaaria hoidis neid tugevamini tagasi kui kohalik kannibalism. Samuti tuntakse Lääne-Aafrika seda osa kui Kullarannikut. Siit rändasid välja kuld ning toimus põhiline orjakaubandus (orjade püüdmisega tegelesid muide kohalikud, mitte valged). Järgmised viis nädalat pidime meie käima seal, kuhu sajand tagasi veel valged ei läinud. Paljud ei käi siiani. Seda kõike Mercedese veoauto ja tosina teise rändajaga
Tallinn. algus
Olles sõbraga jõudnud arusaamisele, et tööst ja stressist lahtisaamiseks on jäänud ainult üks võimalus – kuuks ajaks ära sõita. Sihtkoha valiku kriteeriumiks olid distants kaasaegse ühiskonna mugavustest, harvakülastatav piirkonnad ning paik, kuhu me oma tulevaste naiste ja lastega rahulikule perepuhkusele kunagi ei läheks. Arvestades seda, et me tahtsime võimalikult kiiresti lahkuda, ei olnud meil mingit tahtmist hakata tegelema logistikaprobleemidega ning tuhnima kõikvõimalikku kohalikke rongiplaane, hotelle jne ning hakata tegelema seljakottide tarimise probleemiga. Lahenduseks oli Dragomani korraldatud overland tour Lääne-Aafrikasse viieks nädalaks.
Overland tour on eraldi fenomen turismis. Enamus vastavaid reise korraldavaid firmasid on pärit Inglismaalt ning filosoofiaks on see, et käiakse seal, kus tavaturist ei lähe ja tee ei vii (sõna otseses mõttes). Reisimine vanas heas kolonialistlikus mõttes (sealt ka siis need inglased). See tähendab seda, et reisitakse 5-20 inimese seltskonnaga veoautoga, põhimarsruut punktist A kuni punkti B on paika pandud, on olemas kas kohalik või valgest veoautojuht ning magatakse tavaliselt telgis lageda taeva all. Meie reisi päevaeelarve oli ca 5-10 USD sisaldades sööki. Reisid kestavad tavaliselt 1-6 kuud, mis on jagatud lühemateks juppideks, kust siis osa rahvast ära läheb ja osa juurde tuleb.Reisimarsruudist annab ettekujutuse see, et kui Dragoman teeks reise Tallinnasse, siis söömas käidaks Hiirelõksus Sakala tänaval, elataks Pirita rannas telgis, pidutsetaks tõenäoliselt Nightmanis, kuid samas ei jääks kogemata kõik erutav ning tõeliselt huvitav Tallinnas.
Kohtumine Bullit’iga
Olime taksos teel lennujaamast kohtumispaika teiste reisikaaslastega. Kaugenesime aina vähegi normaalsetest elurajoonidest, kuni jõudsime tõelisse Aafrika eeslinna mille kõrval Kopli 5. liin tunduks Tiskrena. Hotell Gasomi (tuba 2 USD ööd, töötav tualett ja külm vesi) õu oli täidetud valge Mercedes-Benz veoautoga, millel kasti asemele oli suur akendega kong ning igas küljes ja katusel rippus varurattaid, liivamatte, kanisterid ,sütt grilli jaoks jne. – meie uus ratastel kodu. Ben, meie austraallasest autojuht, kes oli arvatavasti Krokodill Dundee’ ühemunakaksik arvestades tema coolness-faktorit (tal oli isegi samasugune nuga), tegi meid Bullitiga – ehk Püstolikuuliga tuttavaks. Nime sai meie veokas Prantsusmaa kiirteedel, kui reisi Londonis alustanud seltskond temaga Aafrika poole “kihutas” 70 km tunnis –ilmselgelt ei olnud reisikõrgpunkt Euroopa kiirteed ja bensiinijaamad. Aga Aafrika ootas ees!
Ben tegi meile lühitutvustuse autost – tavalised kõvad bussiistmed, loendamatud panipaigad kuivtoidu, pottide, kottide, kokkupandavad toolid-lauad, telkide jaoks. Kabiini tagaosas väike raamaturiiul, võrgud kus asjad käivad. Tõelise luksusena oli meil isegi külmkapp (õlu on Aafrikas super!). Siis püüdsid meie pilku aiakühvlid – kas tõesti oli meiega kaasas mõni hortikulturist. Nende otstarve oli siiski märksa proosalisem. Neid kutsuti lihtsalt shit shovel’iteks, nendega “ehitasime” me endale põõsa taha vajadusel tualeti.
Õhtu Accras tipnes tutvumisega kõrval asuvas vabaõhudiskoteegis. Selgus, et eelmise reisi oli kaasa teinud ka 72-aastane daam Kanadast, kes oli üks vaieldamatutest lemmikutest. Meie seltskonna moodustasid Belgia detektiiv (ärvahetamiseni sarnane Jean Reno’ga, rääkis keskmiselt kord nädalas ning samatihti vahetas särki), Inglise luure koodimurdja (kes fikseeris kõik kohad, kus me olime GPS-iga), arvutigraafikust jaapanlanna (kes proovis ära eranditult kõik kohalikud alkohoolsed joogid. Meie ei proovinud), Cisco endine tootejuht koos oma abikaasaga ( kaks ameeriklast, kes otsustasid kaks aastat mööda maailma sõita), shveitslasest ja ungarlasest programmeerijad, veel mõned shotlased, ameeriklased, belglased ja kaks eestlast. Vanus 19-65. Valdav enamus overland-reisijad on kas töökohta vahetamas või sellest just ilma jäänud, üliõpilased või muidu rännumehed. Ehk inimesed, kel on palju vaba aega käia eksootilistes kohtades ja mitte selle eest hingehinda makste. Sellise reisi suurim risk ongi see, kuidas seltskond omavahel läbi saab. Meil sellega probleeme ei olnud.
Meie shveitslasest programmeerija oli jõudnud päeval kokku saada rasta-meestega ning öösel leidsime ennast rannast lõkke äärest, kus tosin meest tagus hullumeelselt trumme. Aovalges lonkisime läbi magava linna tagasi hotelli. Ei olnudki kole ja hirmus.
Dzhungel
Hoolimata Accra erutavast kärast ning sõbralikkusest (enamus inimesi , keda me Aafrikas kohtasime, olid eriti sõbralikud ja siirad), ootasime juba järgmist ööd, mille pidime veetma Kakumi rahvuspargis telkides. Dzhunglisse laagriplatsile telki üles pannes jäi silma silt “Hoidu metsikutest elevantidest” – olime tõesti Aafrikasse jõudnud. Kõik oli ümberringi metsik, ka öösel metsast kostvad hääled. Nii mõnegi loomakese eluküünlad kustutati sel ööl. Meid lahutas sellest tragöödiast ainult present, kuid paari päevaga tundus, nagu oleksin kogu oma elu telgis elanud. Voodis saime üldse kogu reisi jooksul magada kokku neli korda. Dushi all käisime natuke tihedamini.
Hommikul öised roimarid magasid ning meie asusime jälle teele.
Teel
Suur osa päevasest ajast mööduski teel olles kas loendamatud külasid või loodust vaadates või mõtteid mõlgutades ning lugedes, reisikaaslastega jutustades. Ma lugesin selle ajaga ligi kolm tuhat lehekülge – rohkem kui viimase paari aastaga kokku. Igast koolis, kust mööda sõitsime, jäeti õppetöö kus seda ja teist ja kõik lapsed jooksid meie bussile kilgates järele. Valge inimene on sealmaal haruldane. Peatudes oli meil alati seltskond ümber, kes kõiki meie tegemisi distantsilt tähelepanelikult jälgis. Natuke omapärane oli lõunatada auto kõrval, kui sind kogu aeg keegi vaatas. Ma arvan, et meie dieet tundus neile eriti kahtlane, kuna kohalikud tarbisid valdavalt ainult jamssi ja maniokki, mida meie omakorda ära põlgasime. Kuigi me hoidsime peatustes aknaid kinni ning üritasime muidu valvsad olla, ei näinud ma kordagi et keegi oleks midagi varastada püüdnud. Inimesed olid absoluutselt siiralt meist huvitatud kui lihtsalt teist nahavärvi inimestest. Ei mingit kõndiva rahakoti tunnet. Ega meil peale dollari-paari taskus olnudki, ülejäänud oli auto põhja külge keevitatud seifis.
Piiriületamine Aafrika moodi Ghana-Togo-Benin
Meie teine autojuht Kathy hoiatas meid enne piiriületamist, et kõik on kohutavalt bürokraatlik ja võtab aega. Minule meenutas see kõik Poola-Leedu piiri, ainult et inimesed võtsid asja kuidagi rahulikumalt. Paber ja ametnik on Aafrikas au sees. Prantsuse ja Inglise kolonialistid jätsid lahkudes maha lõhutud ühiskonnakorralduse ning palava armastuse bürokraatia vastu. Suurt muud panust neil ei olnudki Aafrika osas. Sakslased ehitasid vähemalt Kameruni raudtee. Kus on bürokraatia, on ka alati nihverdajaid ning juba kõndiski mingi volitatud sahkerdaja tähtsalt meie auto ees ning lõi rahvast kahte lehte. Shlagbaum tõusis ning voila! Olimegi Republique de Togolaise. Erinevalt Ghanast on siin kõik prantsuskeelne – ning keset tüüpilist linna troonis konditsioneeritud super marche, mille juustu- ja veinilett annab ka Stockmannile silmad ette. See on alati positiivne pool Prantsuse kolooniates reisides, et süüa saab hästi. Muu ei paistagi kohalikke prantslasti huvitavat. Ahjaa, naised ka, kes Lääne-Aafrikas on üldiselt vägagi atraktiivsed. Aga arvestades, et AIDSi protsent liigub seal 50% kandis, piirdusime ainult silmailuga.
Togo ja Benin on rannikul mõlemad umbes 50 km laiad nii, et läbisime nad suhteliselt kiiresti.
Voodoo
Teadupärast on ka Haiiti voodoo juured just Lääne-Aafrikas ning valdav usk on animism. Loomulikult on kõik ametlikult ka katoliiklased või luterlased, kuid öö saabudes paneb kogu küla metsa ning hommikuni kostab sealt trummi mängimist ning laulmist ning mõni kana või kukk on jälle vähemaks jäänud. Inimesi viimasel ajal eriti enam ei ohverdata. Voodoo on seal maal tõsine asi ning sel teemal nalja ei tehta.
Beninis on voodooturg, plekkhüttide kogumik kusagil äärelinnas – letid on täis laotud kõikvõimalikku atribuutikat alates gorilla käppadest kuni kuivatatud konnadeni. Kauplemine on vilgas, aga kuidagi kõhe tunne on seal viibida. Kõik kohalik kraam ja kohalikele mõeldud, ei mingit turistikat. Loomulikult pead sa minema voodoomehe onnikesse, kus siis sulle personaalsed amuletid valmis loitsitakse.
Hinna ütleb jumal põrandale visatud kivikestel, mida voodoo mees tõlgendab. Selgus, et jumalatega saab kaubelda ning voodoo mees pidas nendega minu eest läbirääkimisi. Mina sain oma amulettidest ligi poole võrra alla. Aitäh! Enne rituaali pani voodoomees oma mobiili kõrvale, et see toimetusi ei segaks.
Ja järgmisel öösel järgmises külas, tühjenes öö hakul külla jälle ning metsas käis loitsimine ning trummimäng. Hommikul käisid kõik kohalikud väga salapäraste nägudega ringi.
Siis tuli Nigeeria.
Nigeeria –Mad Maxi kodu
Nigeeria on Aafrika gigant üle 100 miljonilise rahvastikuga ning kuulub maailma kuue suurima õlitootja hulka. Samas on riigis sees totaalne bensiinidefitsiit ning aegajalt on uudistes lood, kuidas inimesed on naftatorud katki löönud ning suures varastamise hoos on keegi sigareti süüdanud, mille tulemusel sadakond inimest on surnuks põlenud.
Lagosesse kui Nigeeria suurimasse ja maailma ühte kuritegelikkumasse linna me kahjuks ei jõudnudki, kuid ka muud linnad pakkusid piisavalt üllatusi. Nigeeria maanteeliiklus koosneb valdavalt meeletult kihutavatest tsiternautodest, mille roolis on täielikult surmapõlgurid. Teede ääred olid täis veoautode vrakke – kus pauk käis, sinna ka auto oli jäetud, ainult inimesed tõmmati välja. Kitsukesel kruusateel sõitis üks selline meil peeglid küljest ja ainult Beni kui vana veautojuhi vilumus päästis meid samast saatusest. Kogu liiklus tundus nii filmilikult sürreaalne, et meenutab Mad Maxi järge. Reisi kõige ohtlikum moment seondubki Nigeeria maanteedega. Nimelt oli mingi diisliveok ümber läinud ning põles meeletult musta tossu välja ajades, autod sõitsid kõigest sellest viie meetri kauguselt mööda. Ainult akna panime kinni, et tossu sisse ei tuleks. Politsei vaatas asja rahulikult pealt ja ajas kohalikega muidu juttu. Kuna kõik jäid põlevat autot vaatama, siis loomulikult liiklus toppas. Kogu selle segaduse keskel otsustas keegi eesõitjast mööda sõita, mille peale too ärritunult autost välja hüppas ning Kalashnikovist tulistama hakkas. Liiklus sujus kohe nagu nõiaväel. Otsustasime mitte kauemaks jääda ning lähimasse linna söögi järele suunduda.
Tavaliselt ostsime süüa kohalikelt turgudelt, kuna väljaspool suuremaid linnu toidukaupluste laadsed asjad puudusid. Peale teist nädalat ostsime juba rahulikult ka lahtist liha (kits, veis, kaamel) turgudelt. Lihalett oli tavaliselt see, mis oli kõige paksemalt kärbestega täidetud. Oshogbo linna turg kujutas ennast naftast läbiimbunud plekkhurtsikutega täidetud ala, kus valdavaks kaubaartikliks olid veoautoosad, mis kõrgusid mitme meetrites kuhjades ning nende vahele olid pikitud mõned tomati- ja sibulaletid. Liha jäi seekord saamata.
Nigeeria oli ka ainuke koht, kus me pidime pistist andma, kui linna servas mingid kutid meid kinni pidasid ja naelu täistaotud lauajuppi ratta ette viskasid. Selgus, et meil puudub raadio- ja videoluba, kuigi erinevaid lubasid ja muid pabereid oli meil terve portfellitäis. 40 dollari eest kirjutati meil põlve otsas vastav luba valmis ja võisime nüüd juba legaalselt raadiot kuulata ja sõitu jätkata.
Nigeeriga seostub ka reisi tähthetk kui saabusime ramadaani lõppemise ajal Kanosse, Aafrika ühte vanemasse linna ja Hausa impeerimi keskusesse. Kanos kehtivad shariaadi seadused ning Afganistani invasiooni algades toimusid seal kristlaste ja muslimite vahel kokkupõrked, mille tulemusel sai paarsada inimest surma. Kõige selle tagajärjel olime vist ainsad valged turistid linnas. Osama bin Ladeni posterid paistsid olevat kõige minevam kaup ning paljud naised olid burkades.
Kohalik giid viis meid palvusele ning tõttasime 30,000 muslimiga peamoshee poole. Ühel hetkel alustasid nad kõik palvusega, kuigi olime mosheest alles väga kaugel. Kuhu iganes sa vaatasid, olid kõik kohad täis palvetajaid ning kuulates ja vaadates neid kooris palveid lugemas, tekkis vägagi ebamaine tunne. Hoolimata meie mõningasest ärevusest olid inimesed eriti sõbralikud ja meie buss eskorditi kohe emiiri palee taga olevale platsile, kus algasid pidustused.
Parematel aegadel osales paraadil mitukümmend tuhat hobust, kuid ka kunagiste hiilgeaegade varjuna toimuv etendus, koos meeletult ringikappavate ja dekoreeritud hobuste ja nende ratsanike, püssimeeste ning seda kõike saatva muusika saatel kordus kõik nii nagu ta oli seda sajandeid olnud. Ei mingit kommertsi, ei mingeid turiste, vaid autentne aafriklaste paraad oma emiiri ja ramaadani lõpu auks. Ameeriklaste maailmaränduritest paar ütles, et Kano paraad kuulub raudselt nende kümne esimese elamuse hulka, mida nad mööda maailma rännates kogenud on.
Kanos lehte lugedes sattusin uudisele, mis rääkis sellest, et kaks kohalikku hõimupealikku olid 1,3 miljardi dollari eest Nigeeria telekomi ära ostnud. Eelmine diktaator oli suutnud kümne aastaga ligi kümme miljardit dollarit “endale teha”. Kui sul Aafrikas raha on, on sul seda väga-väga palju. Valdava enamuse jaoks on siiski ka üks dollar väga kõva varandus.
Samusenkot me Nigeeriast küll ei leidnud, kuid kohtusime potentsiaalse nn. Nigeeria kirjade autoriga ja väidetava pankuriga, kel õnnestus meid viie dollari võrra vaesemaks teha kui ta lahkelt meid restorani kutsus ja lõpuks arve meile jättis.
Kamerun
Peale sürreaalset Nigeeriat, oli rahulik ja tsivilseeritud Kamerun tõeline kingitus. Kameruni põhjaosa on täis imeilusaid mägesid ja kaljusid. Esimese öö veetsime platool lageda taeva all ja ainult magamiskottides, taamal Nigeeria poole peal lõõmas metsatulekahju, otsekui rõhutades Nigeeria apokalüptilisust.
Magama jäime orupõhjas olevast külast kostva laulu saatel. Kuna elektrit külades ei ole, koguneb kogu küla õhtul kokku ja võtab laulu üles. Nii nad oma õhtuid on sisustanud juba sajandeid ja ma loodan, et nad saavad nii harmooniliselt elada veel sadu aastaid.
Kohalik peremees oli meie auks põrsa vardasse pannud ning saime esimest korda ennast kurguni korralikku ja värsket liha täis süüa.
Kamerun oli vaieldamatult ilusaim käidud riikidest nii oma neljatuhande meetrise Mount Camerooniga kui shokolaadivärvi laavatuhast rannaliivaga. Kameruni rannad on kindlasti ühed romantilisemad, kus ma käinud olen. Kunagiste turistide jaoks on valmisehitatud vägagi korralik infrastruktuur, mis nüüd armsalt vananeb. Reisi lõppedes lubasime endale sõbraga õhtusöögi Lomes Atlantic Beach Hotelis. Kunagine puidust hiilgus, mis polnud ammu värvi näinud. Hõbetaldrikud ning homaarid, vein ja prantsuse juustud, mida kohalikust kelner meile nagu leiba lõikas. Lained lõid vastu terrassi ja maailm tundus väga harmooniline ja ilus olevat. Reis oli läbi.
Ahjaa, arve Atlantic Beach Hotelis kahele oli 10 dollarit.
Epiloog
Aafrikat sa kas armastad või vihkad, sest ei ole ta kunagi emotsioonivaba. Täiesti kindlasti võib öelda, et sealt võid sa leida kõike. Ja tavaliselt on seda kõike liiga palju, olgu see siis metsik loodus, inimeste sõbralikkus, palavus, vaesus või veel midagi.
Kohalikud valged hoiatasid mind nn. Aafrika putuka hammustuse eest, kui ma küsisin mis neid sinna tõmbas. Nüüd ma tean, mida nad mõtlesid, sest kaks nädalat peale kojutulekut olin juba teel tagasi Aafrikasse. Seekord Ida-Aafrikasse loomi vaatama.
