Õhus on tuntavalt niiskust, ent ei saja; ajuti puhuvad tuule­iilid, üle taeva tormavad pilved. Murukatustega majad. Mäed. Kosed. Kaljud. Tühjus. Avarus. Vaikus. Lambad. Lambad. Lambad. Palju lambaid. Tasapisi hakkab valgenema. On varajane hommik Fääri saartel, oleme läbinud Streymoy ja Vágari saari ühendava tunneli ning jätkame teed, sihiks Gásadaluri küla. Gásadalur on kaugeim asustatud punkt Vágaril. Veel kümmekond aastat tagasi, enne tunneli valmimist, tuli peaasjalikult isolatsioonis elavatel külaelanikel siia ja siit ära saamiseks matkata üle mägede või kasutada paadi abi. Rannajoon moodustub aga kõrgetest kaljudest ja seega pole siin randumiseks kunagi olnud just parimad tingimused. Kalapaate hoiti eemal Bøuri küla lähedal. Inglaste poolt II maailmasõja ajal ehitatud trepp külast alla mere äärde on poollagunenud. Niisiis istume kümmekonnast kokku paarikümne elanikuga majast koosneva küla ees parkimisplatsil ümbritsetuna 700 meetri kõrgustest mägedest, meie ees laual auravad tänu autos leiduvale veekeetjale kohvitassid ja välja tulnud päike võõpab pruunid aasad kollaseks. Pruunid, sest on märtsi viimased päevad ja roheluseks veel vara. Kusagil pole hingelistki. Peale lammaste. On mõnus maailmalõpu tunne.

« Avalehele 0 Kommentaari