Kõigepealt laevaga Helsingisse, sealt lennukiga Londonisse ja juba reis marsruudil London – Sal. Kena neegrinaine võttis mu passi, lõi sinna templi, mina andsin 25 eurot ning tema kirjutas mulle loa kuuajaliseks viibimiseks Cabo Verdel. Kõik see võttis aega 3 minutit. Võtsin oma seljakoti ja vahetasin raha, mida saab teha ainult kohapeal – 1 euro = 110 escudot.

Santa Maria linn – suurim turismikeskus nii sellel saarel, kui kogu saarestikus. Esimesena asjana hakkas silma just see, mida tegelikult ei olnud – puud, põõsad ja üldse taimestik. Seda küll oli, aga väga vähe.

Hotell iseenesest oli aga päris kobe, väike ja mõnus, asus kesklinnas, peatänava ääres, 200m merest. Esmalt küsi ti 2-kohalise toa eest 37 eurot. Natuke kauplemist 25 euro peale ja lõime käed. Selle raha eest sain väga hea wc-dušširuumi, laia voodi, laeventilaatori, konditsioneeri, minibaari, rõdu ja hommikusöögi. Minu meelest rohkemgi, kui see raha väärt oli.

Kogu linna põhiosa võiks mõne tunniga läbi käia. Kuna aga oli juba õhtu ja ma ei teadnud, mis kombed siinsetel elanikel pimedas on, siis võtsin ette lühema jalutuskäigu. Santa Maria on kole, mõningate eranditega. Tänavad on kaetud midagi sarnaselt meie munakivisillutusega, ainult selle vahega, et meil on kivi servad ümarad, seal teravad. Kuna esimesel õhtul kohe kõrtsu minna plaani ei olnud, ostsin poest kõige odavama veini – 250 kohalikku –, konservi ja väikseid saiakesi. Otsisin ka vorstipoodi, aga ei leidnud.

Rand on vägev, mitu kilomeetrit pikk, liivane ja vägeva viimase lainega – eemal ookeani peal on vaikne, aga enne kaldale jõudmist keerutab korraliku laine üles. Tavapuhkajal ei olegi rannas midagi teha, hirmus tuul on kogu aeg ja vesi on päris külm.

Uurisin praamiga liikumise võimalusi, et ka mõne teise saare peal käia, aga see laideti kohalike poolt maha: pidi olema nii, et kunagi ei tea täpselt, millal nad väljuvad ja veel vähem teati seda, millal nad sihtkohta jõuavad. Ja juba ma istusingi lennukis, sihtkohaks Santiago saar ja Praia linn – Cabo Verde pealinn, mis asub väga ilusa koha peal merelahes kõrge kalju peal: hinnad olid palju viisakamad, kui Santa Marias, linn ise aga väga halvas olukorras.

Ja jälle uus päev ja uus saar – Boa Vista. Siin maandudes juhtus minuga küll midagi kummalist. Nii kui ma lennukist maha sain ja lennujaama nägin, tabas mind déja vu: ma lihtsalt tundsin, et ma olen siin olnud. Kui ma siis hiljem ookeani ääres jõudsin ühe hotelli kompleksi juurde, siis see tunne ainult süvenes. See hotell oli nagu kuskilt 1001 öö muinasjutust. Sajad tornid ja tornikesed, üleni valge. Uskumatult ilus!

Ma ei ole siiani aru saanud, kus ja millal ma seda kõike näinud olen. Võib-olla mõnes filmis…? Aga nüüd tagasi lennujaama juurde. Ei olnud sel katust ega õigeid seinu. No seinad siiski olid, aga uksed olid kuidagi kahtlased ja poolikud. Kuid needki pandi ööseks lukku. Nimelt oli just see katuseta lennujaam koht, kus mul tuli ka öö veeta.

Kohalik kuum ööklubi: Nimi kohe sobis eelmise aasta sündmustega. (Margus Molok)